Algus ja lõpp on sarnaselt tühjad

Tutvusin Alexiga seitse aastat tagasi Ugandas. Mäletan, et hoidsin tol hommikul unesegaseid silmi pärani lahti, pingsalt, keskendunult. Ma ei tahtnud mitte millestki ilma jääda, mitte hetkegi kaotada ja seepärast hingasin kiiremini kui tavaliselt. Murchisoni joa rahvuspark on hiiglaslik, hõlmab 3860 ruutkilomeetri suuruse ala, mille peamine vaatamisväärsus on kuulus juga ise ja Victoria Niilus, kuid seal leiduvat ka kõiki Aafrika loomi.

Tol varahommikul ei näinud me kedagi. Ida-Aafrika savann laius me ees oma üksikute palmide ja rohututtidega, ühegi hingeliseta nagu oleksime jõudnud maailma algusesse. Või siis lõppu. Olime jõudnud paika, kus aeg peatub. Kus pole enam ega veel rohkem midagi. Algus ja lõpp on selles mõttes väga sarnased. Sarnaselt tühjad. Alles siis, kui esimesed päikesekiired surusid end sinakast taevalaotusest maapinnale, märkasime esimest elumärki. Säravate silmadega impala uudistas meid hetke, autole üsna lähedal asuvast põõsast, kuid putkas siis oma eemal mäletseva karja suunas. Ja siis tuli jälle tükk tühja maad…

Tollel safaril, millest oma “Kes kardab Aafrikat?” 2. osas pikemalt kirjutan, me Alexiga eriti ei rääkinud, veel vähem muusikast, ent millegipärast vahetasime siiski kontaktandmeid. Seitse aastat hiljem saan aru, miks. Alex otsustas jagada maailmaga oma annet ja avaldas äsja albumi, millesse armusin juba esimesel kuulamisel jäägitult.

Juhuslikke kohtumisi ei ole ja see on imeline.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s