Ma ei peaks nii suurt ükskõiksust tundma

Aasta algas imeliselt, “Kes kardab Aafrikat?” 2. osale punkti panemisega.

“Ma ei arvanud, et siia tagasi tulen. Seda kõike, Ugandat, tervet Aafrikat, sai ühel hetkel liiga palju ja ma praktiliselt põgenesin tagasi Euroopasse. Kordagi tagasi vaatamata. Tahtsin hingata, selgitasin neile, kes huvi tundsid, aga neid oli vähe nii et seda poeetilist lauset ma palju öelda ei saanud. Aga siin ma olen uuesti, kuus aastat hiljem. Ja kuus aastat võib olla palju, kuigi, jah, samas pole see mitte kui midagi.
Kampalasse sisenedes keerame suuremate liiklusummikute vältimiseks väiksematele, vaiksematele kõrvalteedele. See paistab suhteliselt edutu katsena kiiremini edasi saada, sest linna soolestik näib igat pidi olevat umbe jooksnud. Muutunud on vähe, kui üldse midagi, ja seetõttu näib terve linn koos valimiskampaania ja kandidaatidega otsekui ajas külmunud olevat. Õigemini ajast väljas. Isegi mu mälu pole avanevat pilti piiskagi kaunimaks maalinud ja see värviline, mürarohke nõiakatel, mis mind esiti Kampala juures võlus ning seejärel vaikselt aga kindlalt nahal sügelevaks lööveks muutus, mullitab siin sama ebakorrapäraselt edasi kui varem.
Ohkan.
Ma ei peaks nii suurt ükskõiksust tundma. Peaksin olema nii-öelda positiivsemalt meelestatud. Tundma midagi, mida nimetatakse äratundmisrõõmuks. Hoolimata sellest, et Kampala ei ole ilus ega tervislik linn. Ja selles pole midagi hirmsat nii öelda, see on kõigile näha. Siin hakkab elu – ja mitte ainult inimeste vaid loomade, masinate, ehitiste, terve meie süsteemi elu – koledus, prekaarsus, roiskumine teravalt silma. Mul on tunne, et jahedat ükskõiksust, haiglast külgetõmmet või sügavat kaastunnet tundmata on seda pilti pikemat aega raske, kui mitte võimatu taluda. Nii lasen silmadel osavõtmatult tuttaval linnamaastikul ekselda püüdes tabada Ugandaga taaskohtumise esmaseid tundeid. Tean, millised need peaksid olema, millised võiksid olla, ma oskan neid tundeid väga hästi kirjeldada ja isegi teeselda, ent proovin olla aus. Tulin siia ikkagi mingitmoodi lepitust otsima, otsi kokku tõmbama, punkti panema. Sest vajan oma Uganda-loole teistsugust tähendust, teistsugust lõppu ja tahan seda vähemalt nüüdki leida. Aga kõigest hoolimata ei tunne ma midagi…”

(Lõik “Kes kardab Aafrikat?” 2. osa algusest, sest on alanud uus aasta ja seitse aastat tagasi läksin esimest korda Ugandasse ja aasta tagasi uuesti ja see kõik viis mu mõtted, kuigi ega ei peaks, aga viis, just nendele radadele)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s