Pingviinidele õiguste andmine

“„See ei ole armastus,“ hüüatan ma. „See on naistevastane vägivald.“
Silmapilguks tundub, et Luis saab kurjaks. Nagu ta ei teaks nii paljude naiste reaalsusest mitte midagi. Võib-olla ei teagi. Aga siis ta ütleb, et ta tegi nalja. Ta on majanduslikust vägivallast kuulnud küll. Mina ütlen, et selliste asjadega nalja ei tehta, mis pole küll tõsi aga ütlen ikkagi, sest tegelikult olen ma vihane meie väheste ja mittemidagiütlevate vaatlustulemuste pärast, ent seda ei saa ma jälle kõvasti välja öelda. Kui me käiks alles koolis, siis jäetaks just selliste asjade pärast sind sünnipäevadele kutsumata. Luis küsib seejärel, kas me tahame, et ta räägiks meile ühe hea Brüsseli koridorides ringi liikuva nalja pingviinidest ja Skandinaaviamaadest, aga me ei taha. Nii me istume natuke aega vaikides. Daina pühib laualt küpsisepuru oma parema käe peale, tõuseb püsti, viskab puru prügikasti ja istub tagasi. Tessa vajutab vanaisa likööripudelile korgi peale. Me istume pisut veel. Uudistereporter on jõudnud politseijaoskonna ette, kuhu väidetavalt viidi Besyge ja ta selja taga vibutavad kolm noormeest rusikaid. Siis ütleb Daina, et no rääkigu Luis see pingviininali ära.
“See on väga hea nali,” lubab Luis kohe alustuseks.
“No vaatame.”
“Küsimus: miks Euroopa Liidus asjad nii aeglaselt edenevad?”
„Sest asju tahetakse hästi teha?“
„Ei. Sellepärast, et Skandinaaviamaad tahavad igale poole ka pingviinide õigusi sisse sutsata.“
„Pingviinide õigusi?“
„Nojah. Kõik need naiste ja samasooliste ja migrantide teemad on nii üle võlli juba aetud, need peavad ju eriti rootslaste meelest olema iga jumala kokkuleppe tekstis, et selle absurdsus võrdub juba pingviinidele õiguste andmisega…“
„Nii et Euroopa Liidu aegluses on süüdi rootslased?“
„Ei, mitte seda…“
„Kes siis? Pingviinid?“
„Ei-ei, Daina, sa ei saanud naljast aru!“
„Ahsoo, siis seisneb nali inimõigustes?“
„Ei, issand jumal, ei seisne!“
Luisil oli õigus, see vestlus on tõesti väga naljakas. Me parasjagu pühin naerupisaraid, kui Andrew uksele ilmub, täpselt kokkulepitud ajal, ja ütleb, et auto on valmis. Tõuseme lauast, võtame oma kohvrid ja muud kodinad, ning läheme autosse. Tessa ja Luisi autojuhti veel ei ole. Viimane, mida enne sõitma hakkamist näen, on Tessa käsi avamas uuesti oma vanaisa pudelit ja siis küsib Andrew, mille üle me ennist nii hirmsasti naersime. Me vaatame Dainaga üksteisele otsa. Mille üle me naersime? Mis seal nii naljakat oli? Ja tuleb välja, et seal polnudki midagi naljakat. Oli hoopis kurb, aga proovi sa seda lääneinimese keerulist sotsiaalpoliitiliste tunnete segadikku Andrewle arusaadavalt ja erinevatesse eetikaprobleemidesse langemata selgitada…”

(Lõik valmivast “Kes kardab Aafrikat?” 2. osast, mis suhestub hästi möödunud sügisel Tallinnas toimunud #Human Rights Conference’iga, millest raporteeris väga huvitavalt Maari Põim)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s