Terapeut oli väga peenetundeline, rääkis alati mitmuses

Mida rohkem nägin Franki ja tema elu keerukust, seda rohkem ta mind enda poole tõmbas. Aga seda taipasin alles tükk aega hiljem, teraapia abil. Seal selgus, et kuigi teame, et on asju, mida ei maksa puutuda, ei suuda me ka kõrvale vaadata. Terapeut oli väga peenetundeline, rääkis alati noist asjust mitmuses, et patsiendil hakkaks kergem, ja hakkaski. Tuli välja, et mittetäielikkus samal ajal hirmutab ja kütkestab meid. See olla inimlik. Keegi ei küsi näiteks, mis tunne on olla kaelast saati halvatud, teistest täielikult sõltuv. Kui raske on hingele suutmatus väljendada elu varjundeid, kuristikke ja pilvepiire, olles ise oma seisundist lõpuni teadlik. Ei küsi. Kuigi võiks. Uudishimulikult, siiralt nagu lapsed, sest me ju tegelikult tahaksime teada. Mina tahtsin küll küsida, ent Frank ütles, et ei sobi. Võib-olla on kusagil selle kohta tõesti mingid reeglid kirjas, et ei sobi. Ma ei tea seda.

(Lõik peagi ilmuvast romaanist “Eesti veri”, sest ma esitasin jälle küsimuse, mille kohta öeldi, et ei sobi)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s