See polnud hea film

See polnud hea film. Nicole Kidman mängis sedasama naist, keda ta mängib filmikarjääri algusest peale, ja tema tundmatu meespartner püüdis nagu ei kunagi, ent välja kukkus nagu alati. Aga oli jaanuar ja oli esimene reedeõhtu, kui istusime Frankiga elutoa diivanil, mis oli nüüd meie elutuba, meie diivan, meie kooselu, ning sättisime end televiisorit vaatama. Ja see tegi filmist erilise. Toetusin vastu Franki rinda, samamoodi nagu enne olin toetunud vastu Teda. Franki käed embasid mind, nagu tegid Tema käed varem, sest nii tehakse, kui ollakse armunud. Ja me sisenesime pahaaimamatult tolle kriisis abielupaari ellu, kes oli samuti olnud piiritult armunud ja õnnelik.

Kõik need värvilised suhkruvatti ja õhupalle ja sinist taevast täis mälestused koos oma väikese rõõmsatujulise ja mitte kunagi nutva ega jalgutrampiva heledapäise pojaga, keda õpetati jalgrattaga sõitma ja kellele visati sünnipäeval, kohe pärast viie küünla ärapuhumist, torditükk näkku, mis on naljakas ainult teatud kultuurikeskkonnas, ja selles keskkonnas nad lagistasidki naerda, nii et pisarad jooksid. Siis aga korraga õnnetus, sest elu on selline, ilus ja traagiline, ning ka õnnelike perekondadega juhtub jubedaid asju.

Väikese inimese surm.

Veel aastaid hiljem peategelastes pesitsenud hingetühjust andsid edasi pikad, dialoogideta stseenid, tühjad toad, rutiin, mis ei täitnud enam oma eesmärki luua illusioon kindlustundest, elu kontrollitavusest. Kuid too tavapärase eluga edasimineku aje pärast katastroofi paneb meid jälle uuesti ärkama ja sööma ja koristama. Nende sõnadeta pilgud köögist elutuppa ja tagasi viitasid üksindusele, milles naine ei naerata kordagi ja läheb vaikselt hulluks – mitte et siin valitseks tingimata põhjuslik seos, aga vaataja peast käib korra läbi võimalus, et võib-olla siiski – ja mees, kes vahel ikka naerab ja mõistust ei kaota, sest tahab endiselt veini juua ja kinno minna, mida tuleb tõlgendada tema katsena aidata naist eluga edasi minna. Kuid naine raputab mehe käe oma õlalt maha, väidab, et tal valutab pea või et ta on väsinud, ja keerab selja. Mees otsib, muidugi, sest nii need asjad käivad, seepeale lohutust teise naise embusest, kes teda kuulaks, teda o m e t i mõistaks – see naiste pidev emotsionaalne, kehaline ja vaimne valmisolek tundide kaupa kuulata ja arutleda meeste isiklikke probleeme, neile hingest kaasa elades, on nii iseenesestmõistetav, et naisi, kes seda ei ole nõus tegema, peetakse südametuteks ja nad kaotavad, vähemalt korraks, vaataja poolehoiu –, aga viimasel hetkel keeldub mees teise naise ahvatlustest, sest hea võidab alati kurja, ning pöördub ikkagi sündsalt tagasi koju, ei luba endale kergemeelset kõrvalehüpet nii raskemeelses olukorras. Ja läbi pimeduse ja valu leiavad nad teineteise taas.

(Lõik romaanist “Eesti veri”, sest alustasin just Maarja Kangro “Klaaslapse” lugemist ja tundub, et need teemad olid õhus nii tema kui ka minu jaoks aasta-kaks tagasi… #huvitavkokkusattumus #eestiveri #prohvetlikromaan)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s