Meie ühine raamaturiiul

Ühel hetkel tekkis mul komme meie elutoas seisvate kirjanike ümber aeg-ajalt kära tõsta. Sa arvasid, et see on minu viis oma seksuaalset rahuldamatust välja näidata, kuid mulle tundus tegelikult ka kummaline, et esireas ilutsesid puha meesautorid.

Esimesel päeval, kui see mulle silma jäi, mainisin seda sullegi, sest see oli ikkagi meie ühine raamaturiiul. Sa tegid sellise näo nagu sa ei saaks eesti keelest aru. Ma siis näitasin näpuga. Sa vaatasid kõigepealt mu näppu ja ütlesid, et see on paks ja kole. Küsisid, miks ma ennast nii unarusse olen jätnud. See haavas mu hinge. Sa teadsid, et näpud on mu väärikuse mõõt aga ütlesid neid hirmsaid sõnu ikkagi, ja ma jooksin vannituppa nutma. Seda juhtus tihti. Ma ei olnud sellise reageeringu üle uhke, pole siiani, aga ma olin nii harjunud, et sulle mu näpud meeldivad.

Tunni aja pärast tulin vannitoast välja, silmad punased, aga see sind ei häirinud. Ma nutsin alatasa, see oli mulle omane ja sa olid selle paratamatusega juba leppinud. Pealegi oli sul külm hakanud ja sa kutsusid mu enda kõrvale voodisse. Paistis, et sa siiski hoolid minust ja järeldasin üsna loogikavastaselt, et küllap hoolid sa ka meie ühisest raamaturiiulist. Armastus ongi selline, ebaloogiline.

Järgmisel aastal võtsin teema uuesti üles. Ilusate sõrmedega maniküür oli hommikul ka minu näppudelt vana naha maha lihvinud ja tõmbas muidu plassidele küüntele punase värvi peale. Sõrm nägi välja nagu uus. Maniküür ütles, et see on väga, oleks nagu kellegi teise oma. Aga et sa mind tõsiselt võtaksid, panin kindad kätte. Sul oli hea tuju ja sa nõustusidki minu näppudel pikemalt peatumata meie kodu kirjanike reale pilku peale viskama. Tundsin ennast väikese tüdrukuna, kes õpetajale uut luuletust ette loeb. Olin elevil aga närveerisin ka kõvasti, sest äkki olin ma kõigest valesti aru saanud ja mingi mõttetu pseudoluuletuse pähe õppinud. Süda peksles rinnus päris kõvasti. Sa kuulasid mind mõtlikult, noogutasid ja lubasid asjaga tegeleda. Kindlasti. Sama ütlesid sa mõne aja eest ka köögis tilkuva kraani kohta ja see tilgub siiani, kuid võib-olla pole see võrdlus aus.

Möödunud nädalal aga avastasin, et kraan tilkus ikka veel nii et mainisin seda riiuliasja sulle uuesti. Sa vaatasid kirjanike rida jälle paar pikka sekundit ja ei näinud seal midagi kummalist. Kaks naist ju on, ütlesid sa viimaks. Vaata, nagu alati, seisavad siin Kangro ja Berg. Ei, kolm, parandasid end siis ja tõmbasid üllatunult selle kolmanda lähemalt vaatamiseks välja. Kuidas see sinna oli sattunud? Selle teravmeelse autori olin ma ise sinna pannud. Ja kuigi kõik riiuliga seostuv oli sinu otsustada, sest sa arvasid, et ma ei tea riiulitest midagi, lootsin ma salamahti, et sa juhuslikult avastad sealt minu autori ja tema jutud hakkavad sullegi meeldima.

Nüüd sa keerutasidki teda oma sõrmede vahel siia-sinna. Kommenteerisid ta näppe ja kõrvade suurust, ega kiitnud heaks ta vestlust, kus esines sinu meelest liiga palju viiteid koledatele rasedatele lesbidele. Minu meelest ei rääkinud ta neist üldse, kuid selle peale sa küsisid, et millest muust siis räägib sõna „sotsiaalministeerium“. Teised autorid kõhistasid selle peale naerda. Oh sind naljahammast, öeldi aga mina ei saanud ka sellest naljast aru. Lõpuks kehitasid sa õlgu ja lükkasid minu kirjaniku kõige ülemisele riiulile, kus hoidsime autoreid, keda kunagi keegi ehk. Ma teda sealt enam päästa ei suutnud, ma olen liiga lühike.

Võib-olla minu pikkuse pärast olidki just sina meie riiuli kirjanikud paika sättinud ja seepärast püüdsid mind veenda, et tegemist on evolutsioonilise paratamatusega. Raamaturiiulid lihtsalt ongi sellised, ütlesid sa. Proosas, luules, esseistikas mehed, kuid lasteraamatute riiulis ja ka tõlkijad, ma ju ometi näen seda, puha naised. Aga nad eestindavad teiste maade meeste teoseid, ütlesin tõredalt. Sa vaatasid tõlkijaid ja tõlgitavaid, ning noogutasid rahulolevalt. See tähendab seda, et ka teiste maade raamaturiiulid on samasugused. Et selline ongi raamaturiiulite essents. Ma jäin hämmastunult vait. Sa vaatasid mind ja küsisid, kas ma ikka tean, mida tähendab sõna essents?

Eile tegid sa mantlihõlmad jälle lahti ja võtsid välja noore, paljutõotava meesautori, kelle sa olid äsja raamatusõbra soovitusel avastanud. Raamatusõbrad soovitavad sulle alatihti oma paljutõotavaid sõpru. Käesolev sõber kirjutavat niivõrd olulisest teemast nagu kivide tõstmine ja tegevat seda niivõrd üksikasjalikult, nagu mitte keegi enne teda polnud teinud, et ta võiks juba nüüd kuuluda kirjandusklassikasse. Sa polnud teda ise veel jõudnud lugeda, kuid mulle rääkisid sa juba uuest klassikust. Seejärel lükkasid ta eelmisel päeval minu autorist tühjaks jäänud vahesse, Salumetsa ja Tootseni vahele. See on tähtis sõber, ütlesid sa ja patsutasid kõigi autorite selgi.

Minu meelest polnud selline raamaturiiul hügieeniline. Ma ütlesin seda sulle. Ütlesin selgelt, et sealt tuleks tolmu ka ikka vahel pühkida ja selle sisu üle vaadata. Võib-olla lausa uue disainiga riiul soetada. Või siis hoopis ise meisterdada, mis läheb meie rohelise maailmavaatega rohkem kokku. Mul oli lapp juba käes ja käsigi õhus, aga sina arvasid, et seda pole siiski vaja. Koristamine on mõttetu tegevus. Küll ma näen, kuidas kirjanikud teevad aja jooksul ise puhastust. Kes sureb ära ja koht jääb vabaks, kes… Siinkohal sa vakatasid ja pidasid teema lõpetatuks.

Alguses, kui ma veel sinusse pimesi armunud olin, siis ma uskusin sind. Sul oli ju peenis; kuulujärgi imeriist. Kui aga selgusid peenise tegelikud võimed, mis olid üsna tavalised, hakkasin ma ka sinu sõnades kahtlema. Aimates halba ohkasid sa sügavalt ja otsustasid mulle selgitada, mis on kirjandus, mis on transgressiivne kirjandus ja kas näiteks „Untitled 12“ on üldse kirjandus. On oluline teada, milline on pornograafia ja kirjanduse vahekord, ütlesid sa. Ma arvasin, et see oli niisamutigi teada, kuid selgus, et mitte. Sa ütlesid ka seda, et teed seda kõike minu valgustatuse pärast, et ma õpiksin kompama kultuuri piire ning paremini mõistma meie kodus toimuvaid protsesse ja jõujooni. Mul olla ühtteist ikka sõnavabaduse kohta vaja veel õppida ja minu orienteerumisoskus kultuurimaastikul jätab ka sügavalt soovida. Sa ei lisanud küll otsesõnu miks, kuid võisin aimata, et põhjus oli seotud minu pikkusega. Loeng oligi sinu viis panna paika kriteeriumid, mille järgi kirjanikud meie ühisesse riiulisse seisma saavad, sest sa arvasid, et ma ei tea kirjandusest ega selle mõtestamisest midagi. Aga ma tean piisavalt, et taibata, et üks olulisemaid kriteeriume on peenise olemasolu.

Vahel mulle tundub, et terve meie kodune elu käib sinu peenise ümber. Kui ma seda sulle eile aga mainisin, siis sa vajusid näost ära ja ütlesid, et ma olen oma peenisejutuga nii tüütu. Et ma ei saa mitte millestki aru ja ei oska nalja ka teha. Pole kunagi üldse osanudki. Seejärel hakkasid selgitama, mis asi on huumor, milline on hea huumor ja kust jooksevad huumori piirid. Ja tuli välja, et üks neist jookseb täpselt minu nina eest läbi.

 

 Kasutatud kirjandus/inspiratsiooniallikad:

„Selgusid kirjanduse aastaauhindade nominendid“

„Repliik. Kohus aitab selgitada, mis on kirjandus, arutelu peab olema avalik“  („Tunnistajapingis olid Rein Raud, Jaak Allik, Kajar Pruul, Jaanus Adamson, Janek Kraavi jt tuntud ja tunnustatud kultuuriteoreetikud ja kirjandusspetsialistid, et vastata kohtu ja süüdistaja küsimustele, mis on kirjandus, mis on transgressiivne kirjandus ja kas “Untitled 12” on üldse kirjandus.”)

“Aasta raamatusõbrad on Urmas Vadi ja Peeter Helme”

Jne.

One Comment Add yours

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s