See paranoiline lugu muutus aina vastupandamatumaks nagu paranoilised lood ikka

Pidin toimunust Monitorile reportaaži kirjutama, kuid see tundus juba esitluse avahetkedest peale surmigava teemana nii et otsustasin teha seda, mida ma polnud toimetuses siiani veel kordagi teinud. Näitasin üles ajakirjanduslikku initsiatiivi. Pakkusin neile mobiilside asemel hoopis Mahdadi lugu: Ugandas pagenduses ainsa elusoleva pereliikme juures elav dissident Iraanist, kus blokeeriti sotsiaalmeedia valimiseelsete ja -järgsete rahutuste vältimiseks ja millega kaasnes hilisem opositsionääride tagakiusamine, vangistamised, piinamised ja tapmised.

Monitor keeldus. Nad katsuvat mõttetutest lugudest eemale hoida ja avaldada ainult mõttekaid lugusid. Mõtekate lugude esikolmikusse kuuluvad politseijuhi avaldused, panga laenuintressid ja esileedi ametlikud visiidid viletsates ja veel viletsamates tingimustes elavate inimeste juurde.

Esialgu arvasin, et ma polnud loo põrutavat sisu suutnud piisavalt hästi edastada nii et saatsin neile nädal aega hiljem juba valmis teksti. See oli nii kuramuse hea, et äraütlemist selgitaks vaid toimetaja meeltesegadus, ent Monitor keeldus taas. Seekord põhjendusteta.

Ja seejärel ei avaldanud nad minu sulest enam kunagi mitte midagi.

Mahdadiga saime kokku mõni päev hiljem pärast üritust ja see oli üks kummaline kohtumine. Kesklinna kohvik kubises heledanahalistest klientidest, kellele kelnerid friikartuleid ja erineva suurusega lihatükke ette kandsid. Meid oli teiste seas raske eristada. Taamal süttisid esimesed vähestest linnatuledest, mis särasid laadalaternate kombel, ja hiiglaslikud marabud olid oma hiiglaslikesse pesadesse maandunud, kuid Kampala liiklus ei tõmmanud hetkekski hinge tagasi. Autosid on siin linnas tohutult, ent inimesi veelgi rohkem.

“Inimesi, kelle marraskil huultelt voolab kutsumata kuulajate haiglase tähelepanuga riskides veriseid lugusid,” ütles Mahdad poeetiliselt kohe, kui maha istusime.

Tol hetkel poleks ma ise selle peale tulnudki, ent Mahdadi jälgides hakkasin mõtlema, et mõni neist soovimatutest kuulajatest võis tõepoolest istuda sealsamas, meie kõrval. Mahdadi helehall silmapaar hüppas ühelt sisenejalt teisele, libises tagumises lauas istujaile, tegi seejärel ringi peale tervele kohvikule, et siis lõpuks minule kinnituda. Olin veendunud, et ta teadis täpselt, kui palju inimesi kohvikus oli, mis riideid nad kandsid, millised olid neid eristavad näojooned ja kui ta mõne päeva, nädala või kuu pärast peaks mõnega neist taaskord kusagil kokku jooksma, siis ta mäletaks täpselt, millal ja kus oli ta neid enne näinud. Mahdad käitus nagu hirmunud metsloom. Tal ei jäänud midagi märkamata, mällu talletamata, sest muud võimalust tal ellu jäämiseks polnud. Niivõrd dramaatiliselt ta end tookord väljendas ja see paranoiline lugu muutus aina vastupandamatumaks nagu paranoilised lood ikka.

(Lõik suvel ilmuvast “Kes kardab Aafrikat?” 2. osast, mis meenus mulle millegipärast kohe, kui sain kutse ühele poeesia ja poliitika suhte üle arutlevale üritusele)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s