Elu ei ole ju sugugi raske

Elu ei ole ju sugugi raske: kõigepealt kool, õpid kümneid aineid, siis ülikool, saad paarkümmend ainet lisaks, siis töökoht, kus teed päevast päeva asju, mida sa ei osanud kartagi, et inimesed päevast päeva tegema peavad, ent vähemalt teenid raha, et seejärel abielluda, saada lapsed, auto ja eluasemelaen, siis hakkab ring uuesti peale laste kooliga, kus sa õpid kõike uuesti, sest ei mäleta oma kooliajast mitte midagi, nende ülikool, taas uued ained, sest nad valivad niikuinii vale ala ja sealt peale läheb kõik allamäge alustades töökohaga, kus makstakse liiga vähe, sellele järgneb keskpärane abielu, vana auto, lapselapsed – ja siis sa suredki ära. Kergete variatsioonidega järjekorras, kvaliteedis, õnnetasemes, ent selline see elu on. Ei midagi meeletut, hirmrasket. Aga kui võtta inimeselt see kindel tee, millel astuda, kui võtta meilt need harilikud unistused, tähised, mille poole püüelda, siis asi muutub. Mis meist siis saab? Millised on alternatiivid? Järele jääb kaos! Milline täie mõistuse juures olev inimene eelistab kaost? Kas kogu poliitika, institutsioonide, seaduste, sõjaväe omamise ja teaduse tegemise eesmärk polegi kaose ja teadmatuse kõrvaldamine?

Zeineb seda kõike mulle tol hetkel ei öelnud – ja hea ongi, sest ega ma poleks osanud talle vastata –, ainult naeratas mõtlikult. Ei märkigi hingesegadusest, mis ta sees märatses, revolutsioonist, mis hakkas sel hetkel idanema.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s