Võiksin vähemalt muljegi jätta, et ma tean, mida ma teen

Joyce kutsus meid tühja akendeta tuppa, kuhu oli tsementpõrandale asetanud vaiba ja viis rohelist patja. Me võtsime kingad jalast ning nad kõik jäid mulle ootusärevalt otsa vaatama. Tol hetkel ei tundunud mulle enam mu plaan, mille pärast nemad seal olid, sugugi nii geniaalne kui mõni päev varem. Kui päris aus olla, siis oli korraga päris selge, et see oli üsna nigelavõitu. Aga seal ma olin, ja nemad ka, ühel pühapäevasel pärastlõunal, mil valdav osa inimkonnast tavaliselt igavleb ja tunneb ennast üksikuna, nii et asjaga tuli igal juhul edasi minna.

Mind ajas pisut närvi, et ma nii tundsin aga siis tuli mulle pähe, et võiksin vähemalt muljegi jätta, et ma tean, mida ma teen nii et viskasin pilgu oma märkmetele. See žest mõjub alati usaldust tekitavana. Olin need märkmed enda jaoks vastavast Euroopa Liidu agentuuri käsiraamatust teinud ja seal seisis selgelt, et taolise fookusgrupi sissejuhatamisel “tuleb rõhuda naistevastase vägivalla termini kasutamisele ning vältida kodu- või perevägivalda termineid, mis viitavad muud tüüpi vägivallale ja jätavad varju naiseks olemise kui riskifaktori”, et “ebavõrdsed võimusuhted on naistevastase vägivalla põhjuseks ning selgitab seda tüüpi vägivalla suunda”, et “kõikides tänapäeva ühiskondades leidub vähemal või suuremal määral naiste diskrimineerimist ning vägivald on taolise võimu ebatasakaalu ettenähtav tagajärg”, et “see on kõikide ja mitte üksikute naiste konkreetne olukord” ja et “meie eesmärgiks peab olema naiste baasinimõigus elada vägivallatut elu”. Sulgesin märkmiku, tõstsin pilgu, vaatasin nelja ootusärevat ugandalannat – Joyce, Õpetajanna, Valge Pearätikuga Naine ja Naabrinaine – mind huviga piidlemas ja avasin suu. Siis panin suu kinni. Ma ei tahtnud, et mulle saaks patroniseeriva suhtumise või koloniaalse mentaliteedi pärast etteheiteid teha. Nii et nende lausetega polnud mul seal mitte kui midagi peale hakata.

“Anne kutsus meid täna siia, et meile mõned küsimused meie meeste kohta esitada. Kas pole nii?” kuulsin kuidas Joyce katkestas pikale veninud vaikuse ja noogutas julgustavalt naeratades minu poole. See oli temast väga peenetundeline ja seetõttu ei hakanud ma teda parandama. Küsimused meeste kohta või naistevastane vägivald intiimsuhtes, Anne või Anna-Maria, mis seal enam vahet on. Las nad räägivad, millest nad ise tahavad. Ja võib-olla ongi parem, kui nad mind pärast seda päeva kõigest Anne’ina mäletavad.

“Jah, suur tänu Joyce,” võtsin end lõpuks kokku. Ma olin ikkagi külas ja kui ma poleks midagi peagi teinud, siis oleksin pidanud ära minema. Ja ma ei tahtnud ära minna.

(Lõik juunis ilmuvast “Kes kardab Aafrikat?” 2. osast)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s