Imetlusväärne, kui küpsete inimeste seas me elame

Frank ilmub käed ristis meie avara sinistes toonides magamistoa uksele ja uurib, mida ma õhtuks süüa soovin. Tema ja minu vahel lebab värviliste rombidega pehme vaip. Frank ostis selle koos eelmise elukaaslasega ja kui Frank teatas köögilaua taga naisele oma soovist lahku minna, andis naine talle vaiba lahkelt tagasi. Ta ei proovinud Franki sinna sisse keerata ja kuhugi järve visata, et vaadaku too ise, kuidas välja rabeleb. On imetlusväärne, kui küpsete inimeste seas me elame.

„Kas sul on keegi teine,“ küsis naine hoopis rahulikult, nagu uuriks, kas Frank soovib oma kohvi sisse veel teelusikatäie suhkrut.

Frank raputas pead. Ei olnud kedagi teist. Vähemalt mitte kedagi nii suurt ja võimast, kelle pärast üheksa aastat ajalugu maha raputada. Muidugi olid tal paar-kolm väikest, säravat, võimalikku naudinguallikat, kes kontoris, kes teatrigrupis, kes tolles kohvikus, kus nad sõpradega alatasa käisid. Neid on alati, neid on kõigil. Kas naisel siis mitte? Naine vaatas teda oma sügaval pilgul ja raputas pead. Ei, temal mitte. Nojah. Sel juhul tuli asja teisiti selgitada.

„Ma ei ole enam sinusse armunud.“

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s