Paratamatus, mille vältimisega hakkan nüüd sihikindlalt tegelema

Ma ei tea, kuidas sain Enrique Vila-Matasest varem lihtsalt mööda lugeda. Ma tõesti ei tea.

Kui mu silmad peatusid esimest korda temaga tehtud intervjuul – ja see oli Limas 2013. aasta sügisel, kohalikus kultuuriajalehes Buensalvaje ilmunud lugu, mis ometi oleks pidanud just seetõttu mulle äratusena kõlama nagu kõik muu tol reisil -, siis pööritasin ma neid lugemise ajal mitu korda. Eriti väljendite metakirjandus ja eksperimentaalsus ja ükski prohvet pole kuulus omal maal juures.

Nüüd tahan ma, et ta oleks mu sõber. Armukeseks on ta liiga vana.

Tegelikult pole ma kindel, et temaga üldse kohtuda tahan. Kõik, keda autoritena naudime, valmistavad päriselus pettumuse. Nad pole nii vaimukad ega voolavad ega lõhnatud kui oma teostes. Mis veel hullem, nad pritsivad rääkides sülge või lohistavad kööki järjekordse tee järele minnes jalgu. Pärast seda ei saa neid muidugi enam mitte kunagi tõsiselt võtta. Veel vähem lugeda.

See aga on paratamatus, mille vältimisega hakkan nüüd sihikindlalt tegelema.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s