Kas nii suur armastus võib tõesti otsa saada? Võib. Ja siis sa tahad ära minna

Maggie Rogers’i “Alaska” on spirituaalne kogemus. Punkt.
Põhimõtteliselt võin siinkohal kirjutamise katkestada, sest kuidas panna sõnadesse hinge? Kuidas, jumala eest, kirjeldada muusikat? See on võimatu. Sõnu, neid täpseid, õigeid sõnu lihtsalt ei ole, sest tundemaailmas räägitakse ihukeeles. Sõnu on vaja muuks, ent mitte muusikaks.
Ja ma ei tea, ma polegi päris kindel, kas mu julgus seda siiski teha, tuleb sellest, et kuulan Maggie Rogersit hetkel, mil mulle on määratud voodirežiim. Et kuulan teda piiratud vabaduses elava inimese hingega. Kuid see ei hämmastaks mind sugugi, sest muusika ravib, vabastab, viib su mujale. Kuulaja kontekst, kehalised, emotsionaalsed, isegi vaimsed tingimused määravad kuulamiskogemuse. Pole sugugi sama, ja ei saagi olla, kuulata “Alaskat” autoga ummikus seistes teel tööle, mida sa ei armasta või kõrvaklappidest lamades keset rohelist metsalaant pärast kallimaga armatsemist.
See pole seesama laul. See pole seesama kogemus.
Inimesed peavad muusikas armastuseks seda, et valid laulu, esitaja, plaadi, mis ei tekita küsimusi ja ehk paneb põlvegi nõksuma, et siis seda sagedasti kuulata. Ükskõik kus, ükskõik millistes tingimustes. Ma vannun teile, Cortázarilt sõnu laenates, et nad valivad oma lemmiku. Olen seda oma ihusilmaga näinud. Nagu armastuses saaks valida. Nagu spirituaalse kogemuse üle saaks otsustada ja see polekski ühel tavalisel teisipäevaõhtul asetleidev juhuslik kohtumine, mis muudab sind ja su elu jäädavalt. Võib ju arvata, et nad valivad lemmikuks selle, mida armastavad, ent mina väidan, ja mu hinges on teadjainimese rahu, et see kõik käib täpselt vastupidi. “Alaskat” sa ei vali. Nagu sa ei vali äkkvihma, mis leotab maad ja tungib läbi riiete, kui väljud kontserdilt peos kallima soe käsi.
Nii ma “Alaskasse” ja Maggie Rogersisse armusin. Juhuslikult, ootamatult, teda otsimata. Ja nagu armunud ikka, ühest kohtumisest ei piisa. Janu on kustutamatu. Toksisin ta nime palavikuliselt otsingumootorisse, kuulasin ta häält, puurisin oma silmad tema silmadesse.
Kes on Maggie Rogers? Ja kuidas ta seda tegi?
Kõik, mida me temast selle teksti kirjutamise hetkel, ja see oli üle poole aasta tagasi, teadsin, oli see, et ta sündis Marylandi aasade keskel ja kasvas üles bandžo saatel. Tema juured, unine pilk, terve ta välimus on folkmuusiku oma. Tedretähniline. Mags, nagu lähedased teda kutsuvad, oli looduse ja sealt paratamatult sündiva loomulikkuse usku. See on see, mis on ja kui pole, siis tuleb selle poole püüelda, arvas ta ikka ning lasi kuulaja kõrvus heliseda sõnal “ehedus”. Pole midagi ehedamat folkmuusikast ja New Yorki muusikat õppima minnes ei kahelnud Maggie Rogers kõige selle tõttu hetkekski, et folk on tema tee. Tema “thing” siin elus. Ja nõnda see esiti läkski. Kuni ühel hetkel enam mitte. Mags leidis end korraga keset otsatut kõrbe. Kuivus. Vaikus. Hing ei helisenud, muusikat enam sõrmedes polnud. Armastus katkes.
Kas nii suur armastus võib tõesti otsa saada?
Võib. Ja siis sa tahad ära minna. Ukse enda järel kinni tõmmata. Välja astuda. Brexit. Ja see pole kalkuleeritud strateegia. Ühel päeval lihtsalt tuleb selline mõte. Alateadvus imendub teadvusesse, nagu öeldakse, spontaanselt ja korraga istubki sinus vankumatu idee vastuhakust. Pisike isiklik utoopia. Absurd. Ent see mõte on nii kindel, otsekui oleks see muutuse vajadus lausa bioloogiline, geenidesse sisse kirjutatud – ja võib-olla ta seda ongi? -, et näib igast otsast hädavajalik, möödapääsmatu. Teised ei saa aru, muidugi ei saa, peavad seda hullumeelsuseks. Ebaratsionaalseks. Psühholoogid panevad isegi diagnoosi: sa mässad, sest oled väsinud. Me kõik oleme väsinud. Aga see ei rahulda sind, sest see pole päris nii. Soov teada, kes olen mina ilma sinuta, pärast kümnendeid, võib-olla terve elu kestnud kooselu, on hulga võimsam kui tuttav tee. Jah, tuttav tee on kuldne, ent ikkagi on tegemist puuriga. Ja see pole vabadus.
Soov suunda muuta, astuda rongilt maha ja teha väike paus on tavalisem kui oskame aimata. Eemalduda tuttavatest värvidest, puudutustest, mürast ja puhata. Lihtsalt puhata. Omaenda elust. Nõnda tunneme aeg-ajalt paljud, kui mitte kõik. Maggie Rogers tundis ka. Ainult, et tema täitis oma soovi ja põikas (folgi)teelt kõrvale. Eneseotsingud viisid ta Prantsusmaale, kus tantsumuusikast, mis tähendas Magsi jaoks kõige kunstilisemat, ebaloomulikumat muusikat üldse, sai kõige loomulikum asi maailmas. Ta kirjeldab seda spirituaalse kogemusena. Ärkamisena.
Ta tuli tagasi New Yorki ja kirjutas kõigest sellest. Ta kirjutas “Alaska” ja liigutas Pharrell Williamsit pisarateni. Ja mind. Ja ta teeb seda kõigi teiega. Sest Maggie Rogers on ehe. Sest Maggie Rogers julges vanast elust välja astuda, et saada vabaks. Ja ta sai oma tahtmise, koos kõikide tagajärgedega. Hetkel on tegemist enim kuulatud laulufailiga netiavarustes, sest me pole kuulnud veel midagi sellist nagu “Alaska”.
Sest “Alaska” on spirituaalne kogemus. Punkt.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s