Minu kirjanduslikul häälel on veel aega

Vila-Matas läks aastatega tunduvalt paremaks. Leidis niiöelda oma hääle, tõi ta kuuldavale, vibreeris õigel sagedusel, alles keskeas. See on rõõmustav uudis kahel põhjusel. Esiteks kinnitab see usku, et keskeakriis muudab elu paremaks.

Teiseks, minu kirjanduslikul häälel on veel aega.

Ei “Sest tema nõnda palus” ega “Musterenesetapud” – kuigi too viimane juba pisut siiski, ent ikkagi mitte päris – ole sugugi see, mis on “Montano tõbi” (jah, tõbi on parem sõna kui haigus siia) ja “Kasseli ebaloogilisus” ja “Pariis ei lõpe iial” ja “Dublinesk” ja “Mac ja tema tagasilöök” või isegi “Elektriline Marienbad”.

Ja ometi on mu äsja kirjapandud väide üks korralik Macguffin. “Sest tema nõnda palus” ilmus alles eelmisel aastal.

Seega, võib-olla kehtib Vila-Matase puhul hoopis äraspidi U-pööre.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s