Macroni ja Trogneuxi armastuslugu tõi külmavärinad ihule

Tegelikult tahtsin ma kirjutada sellest, et äsja suri üks sõprus. See pole kurb. David Foster Wallace kirjutas juba ammu, kuidas irooniast, mis kunagi oli vabastav, on saanud meie vangla. Seda on igal pool, kogu aeg. Kõik on iroonilised. Inimesed ei näe enam teisi ega näita iseennast. Ja see on surmigav.

Macroni ja Trogneuxi armastuslugu tõi mulle aga eile sellest kuuldes külmavärinad ihule. Täiesti irooniavabalt. Hing pärani lahti.

 

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s