Triin Heinla vs Berk Vaheri juhtum on seal juba kenasti kirja

Ma riputasin parajasti linu kuivama, kui Sevillas hakkas sadama ja ma pidin arvuti taha istuma. Siis ma lugesingi Triin Heinla lugu. Muiates, äratundes, kaasa rännates. Ma ei osanud arvatagi, et sellest saab viimaste päevade kõige tulisem kirjutis. See oli selleks liiga mänglev. Aga ega ma osanud arvata ka seda, et Berk Vaheri Triinu sõnu niivõrd isiklikult võtab nii et minu arvamised pole just suuremad näitajad.

Veel vähem oskasin ma ette näha seda, et mitte ainult Vaher vaid väga paljud astusid p***i saatmise vastu ning Muhu leiva ja startuppide kaitseks avalikult ja lausa manitsevalt-patroniseerivalt välja. Mihkel Kunnus see-eest peab vägivalla õigustamise teemal endiselt monoloogi. Samas, eks Heinla on ka “muusaplika” ja Kunnus “naisepeksja”.

Mõneti on see möll arusaadav, sest paar päeva varem jagati pühaliku aupaklikkusega Sten Tamkivi Heinla kirjutisest tunduvalt nõrgemat lugu. Aga kuna rääkis idufirmadest, mis peaks olema mitte ainult Tamkivi enda vaid iga eestlase identiteedi osa nagu Nokia soomlastel, siis on väheseid, kes teda/seda kritiseerida julgeks. Kui meil pole “hoolitsust ja ilu ja inimlikku sidet loovaid” startuppe, mis meist siis üldse järele jääb?

Võib-olla tulenes tema jutu nõrkus sellest, et Tamkivi puhul oli tegemist kõnega. Obamat see samas ei seganud.

Anyway, mul on aina enam tunne, et “Eesti veri” on minu kõige prohvetlikum romaan. Triin Heinla vs Berk Vaheri juhtum on seal juba kenasti kirjas:

Kas leidub uue proovimise võimalusest midagi imelisemat? Ja olgem ausad, nii omavahel öeldes, kes meist noil praegustel segastel aegadel siin Eestis poleks mänginud selle pitskardinat meenutava õrna mõttega proovida elada hoopis teistsugust elu. Kusagil mujal. Kellegi teisega,“ kirjutas meie Andaluusia reisi ajal vanadusest lagunema kippuv filosoof Pisine oma elust uues Euroopas jutustavas blogipostituses, nagu oleks ta meist ja minu kunstiteosest teadnud.

Võib-olla teadiski, sest ka tema oli osa universumist. Tema kirjutise avaldasid erinevad ajalehed ja netiportaalid. Pisise uinunud rahva ette elegantse hooletusega visatud kinnas korjati vihaselt üles, võeti hambusse ja rebiti tuhandeks tükiks.

„Ma teen lühidalt. Härra Pisine meelitab, kuid ärgem unustagem, kallid kaaskodanikud, et uutele jahimaadele minek on  n i i v õ r d  lihtne, et ajab köhima,“ kirjutas tekkinud poleemikas vastuseks filosoof  Pisisele väljaandes Eesti muld ja Eesti süda reporter Püss. Ta lubab alati, et teeb lühidalt, ja pärast loe teda viis lehekülge järjest. Ja temasuguseid avaldatakse. Nüüd kirjutas Püss viis lehekülge sellest, et leiduvat siiski veel tõelisi patrioote, korralik protsent elanikkonnast, kes ei ole taolisele libedale teele eales astunud ega kavatsegi seda teha. See rammus enamik on veendunud, et meie rohmakas, pisiasjadeni veel mitte päris välja timmitud elu Maarjamaal eeldab, lausa nõuab meilt suurepäraseid sooritusi. Tööd. Pingutust. Asjalikkust. Suitsetamise mahajätmisteraapias aktiivselt osalev ja seetõttu õlekõrt näriv Püss – selliseid mõttetuid detaile avaldab ta oma kirjutistes – lõi sel kohal ilmselt lahtise käega vastu laupa, sest jah, asjalikkus on see sõna, mis siia kolmikusse sobib – kuigi ei sobi absoluutselt –, ning klõbistas arvutil edasi.

Tema meelest on just taolise meeletu kvaliteedinõude tõttu, mis taob väikese haamrina meil tagaajus päevani, mil koputame lõpuks teise ilma uksele, argipäev sünnimaal püha väljakutse. Seal, kus iga uus aasta on möödunuga äravahetamiseni sarnane, ei pea mitte sugugi kõik vastu. Ainult tugevamad. Pealegi sisaldub monotoonses köievedamises oma tume, torkiv ja samas sügav mõnu. Seda naudingut ei saa inimestele keegi keelata ega ära võtta.

„Ainult kommunistid võivad midagi nii julma inimkonnale soovida, sest mitte ükski sotsialist ei ole eales olnud õnnelik,“ lisas Püss artikli lõppu, kustutades sellega võimaluse kahelda, ja patrioodid olid temaga nõus.

Lugesin neid ridu ja imestasin, kuidas ma suudan nii rahulikuks jääda. Ja siis kohe enam ei suutnudki. Hakkasin kohvrit pakkima, ja ma ei küsinud, mis meist edasi saab…”

One Comment Add yours

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s