Ma siiski lähen sügisel filosoofiat õppima. Ilma igasuguse häbi tundeta

Moojit kuulates taipasin, et minu väliseks (ja seega tühiseks) meelelahutuseks on igasugused (teiste) teooriad, (teiste) taipamised, (teiste) teadmised. Mitmuses. Sest kui jääd ühesse teemasse, suunda, inimesse kinni, tekib õhupuudus. Erinevate distsipliinide vahele on aga hädasti hapnikku vaja. Seepärast ma neid järjestikku ja vaheldumisi õpingi, ristan ja kõrvutan.

Nii mõtlesin ma varem. Mooji aga ütleb, et iseendani jõudmiseks pole midagi (enne) vaja teada. Samuti pole midagi (erakordset) selleks vaja teha. See arusaam andis mõneks ajaks rahu.

Seejärel mõtlesin, et ma siiski lähen sügisel filosoofiat õppima. Ilma igasuguse häbi tundeta. Nagu kirjutas Boris Vilde oma 1941. aasta vanglapäevikus: “Kui ma tahan olla aus, siis pean tunnistama, et ma olen sündinud seikleja ja selleks ka jään. Minu äkiline kirg filosoofia vastu on üksnes vaimne seiklushimu. Filosoofilised õpetused lõbustavad mind samamoodi, nagu kunagi lõbustasid mind reisid, kriminullid, naised, etnoloogiaõpingud. Ja kõige hullem on see, et ma tunnistan seda ilma häbi tundmata.”

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s