Peaksin tundma kergendust, aga ei tunne

Korraga näen lapse ema paljaid varbaid enda ees ja tõstan pilgu. Ta vaatab mind oma helerohelise pähe seotud rätiku alt noorte väsinud silmadega. Tal on meekarva silmad ja veatu nahk. Naeratan talle, kuigi tema seda ei tee. Ta ei siruta oma näljahädas rindade kohal isegi käsi välja. Silmitsen last, keda ikka veel enda vastu surun, siis uuesti teda ja olen teadlik, et mu ääretult kaastundlik olek pole talle kerge, kuid ma ei saa sinna midagi parata. Ma isegi mõtlen korraks, et võiksin teda kallistada või vähemalt ta lapsendada ja tema välismaal elavaks rikkaks tädiks hakata, olla kuidagi kasulik – nii hea on ennast kasulikuna tunda -, ent selle asemel ulatan talle sõnatult tekikuhjas hingava elu ja lasen tal lihtsalt minna. Peaksin tundma kergendust, sest kõik on ju tegelikult hästi, laps hingab ja lapsel on ema, aga ma ei tunne. Kõik need koledad mõtted, mis korraga peas keerlema hakkavad, et mis saab emast ja mis saab lapsest? Mis üldse saab? Elust. Maailmast. Mis saab meist sinuga?

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s