Ja siis mõtlesin tema peale edasi

Me olime grupist ainukesed, kes ennast ise paadisillale ei jõudnud vinnata, ja see tegi meid kiiresti lähedasteks. Pesemisruumis riietusime lahti ja vaatasime teineteise õõnsusi ja kumerusi, nagu oleksime seda kogu aeg teinud. Meil polnud hetkekski piinlik. Tema heledad silmad ümarate rindade kohal polnud sugugi vähem muljetavaldavad kui ta uhkete reite välis- ja siseküljel ning paremal sääremarjal ilutsevad sinikad. Ta ise nimetas neid verevalumiteks, rõhutades just sõna lõpuosa – valum. See oli see koht, kus mina oleksin võinud rääkida mu kõri nöörivast kognitiivse kapitalismi masendusest, ent seda mõistsin ma alles hiljem. Õhtul voodis linade vahel silmad pärani lahti lamades. Raadiokell näitas kaks kakskümmend kaks. Inglite tund, käis peast korraks läbi ja siis mõtlesin tema peale edasi.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s