Õrnuse õpik vol. 3

Meie M-iga kohtusime Limas. Mina olin tol hommikul teinud oma viimase riigiteaduste eksami ning otsustasin õhtul seda suurejooneliselt tähistada. Sõber Jorge ütles, et ühel katuseterrassil on käimas tuttava lahkumispidu nii et sinna me suundusime. M ei plaaninud sellele peole üldse tulla. Tuju oli vilets. Viimase minutini vältis ta sõprade kutseid kuni grupi survele siiski järele andis ja lubas paariks tunniks peolt läbi astuda.

Kas pole alati nii, et parimad peod on need, kuhu me esiti ei tahtnudki minna?

Septembrikuu kohta oli Lima õhtu soe ja tuuletu. Rahvas tundis ennast hoolimata peo põhjusest muretult ning tantsiti ja naerdi ennastunustavalt. Mul oli nende seas väga kerge olla, kuigi ma peale Jorge ei tundnud mitte kedagi. Olin Limasse tulnud vaid neljaks päevaks ja ülejärgmisel päeval sõitsin tagasi koju. M nägi mind kohe, kui peole jõudsime, ja küsis Jorgelt vaid mõni hetk hiljem, et kes ma, imeline olevus, selline olen. Jorge tutvustas meid ja me jäime rääkima kirjandusest ja teatrist ja Wayne Dyerist. Just see viimane teema oli see, mis mind teda huvitatult vaatama pani, sest tol ajal enamus inimesi isegi ei teadnud, kes see mees selline oli.

Paistab üsna tavapärase kohtumisloo moodi välja, kas pole? Tema näeb peol sind ja sina teda, te vestlete, jääte silmadesse kinni ja nii tunnetegi teineteise hinge ära. Ainult, et mina olin tol hetkel abielus.

Õnnelikult abielus.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s