Kui siis ainult rohkem palvetada

Jälgisime neid oma kõigi mugavustega autodest teatud paternalismiga. Valgete jumalatena vaatasime alla maailma peale ja nägime kollastes särkides inimkonna esindajaid. Nad pidasid endid meiesugusteks ja tahtsid meiega mängida meie reeglite kohaselt meile loodud mängu. Aga meie ei suutnud nendega seda mängu võrdsetel alustel mängida, sest nägime nende elude kõledust, nende kehade haavatavust. Suutsime vaid küsida, kuidas nii saab? Miks inimesed niimoodi üldse elavad? Tundus, et neil oli meid väga vaja. Seejärel pakkusimegi endid nende elusid parandama. Meil oli muidugi palju erinevaid ettepanekuid, kuid esimene oli alati see, et nad võiksid kõigepealt tööle minna. Meie jaoks, kapitalismi heaks, seda küll, ent töö on töö. Ja töö teebki neist inimese. Samuti teeb neist inimese see, kui nad kellegi juurde külla minnes kingad jalast ära võtavad. Nii me siis neid aitasimegi. Andsime neile riiklikke õppetükke pureda, ajasime üheskoos näpuga demokraatia järge, sundisime õigeid lauseid õigesti välja hääldama. Korraga tundus, et asi edenebki soovitud suunas, ent siis toimusid järjekordsed valimised või puhkes kusagil sõda ja me mõistsime, et meie maailmade vahel haigutav lõhe on ikkagi palju suurem ja sügavam, kui olime osanud karta. Meie heldelt pakutud abi õppetükkide õppimise juures näis olevat meie suhtele siiski vale suund, kuid ega me ei saanud enamat teha. Kui siis ainult rohkem palvetada, ent selle peale ei vaadatud jälle meie oma kodus hästi. Ja et vältida mõttetuid vaidlusi, me ei teinud enam ka seda.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s