Me oleksime pidanud varem sekkuma – ja ma kasutan siinkohal mitmust oma heatahtliku loomu pärast, kuigi on selgemast selgem, et see oli Daina kui logistika eest vastutaja ülesanne taibata, et asi kiskus viltu juba esimesest hetkest peale. Oleksime pidanud olema tähelepanelikumad, kontrollima, juhendama täpsemini, paremini. Ärkama unelemisest juba siis, kui Charity küsis suunda kolme lapsega heinamaale siirduva naise käest, kes pärast mõttepausi, mis oli ilmselgelt liiga pikk, juhatas meid vasakule ja kui tükk aega hiljem polnud otsitud teeotsa mitte kusagil näha, pidasime kinni vanema jalgrattaga mehe, kelle päevinäinud pintsak läikis päikese käes võidunult ja kes mõjus seetõttu kohe tunduvalt usaldusväärsemalt, hakkas pead raputama ja meid tagasi paremale suunas. Või vähemalt siis, kui iga Daina aina enam murest kantud küsimusele: “Kas me teame, kuhu me teel oleme?” – taipasin kohe, et ka tema kasutas mitmust lingvistika asemel psühholoogiast lähtudes ja nii võimalikku konflikti juba eos ära hoides, ent oli ilmne, et küsimus oli mõeldud sina-vormis ja suunatud otse Charityle – vastas Charity, et teame küll, samuti mitmuses, kui ometi oli selgelt näha, et ka temal pole õrna aimugi.
