„Armastus, see armastus, mida tunneme, mille poole õhkame, mida oma lastele soovime, vahetab kollektiivsed utoopiad individualistlike paradiiside vastu. Nende saarekeste näiliselt turvalises valguses mõtleme rahulikult, süümevalusid tundmata ning täiesti ebakoherentselt, et maailm, terve inimkond võib ennast jätkuvalt hävitada, üksteist diskrimineerida, piinata, tappa, ent niikaua, kuni minul on armupartner ja meie suhe toimib, on kõik hästi. Mõelge sellele! See on hullumeelsus! Ei, parem ärge mõelge!“ lõi ta käega ja saali läbistas naerukahin.
„Selleks et saaksime vabalt otsustada indiviidina, vaba rahvana, on alternatiivide olemasolu ja nende tundmine hädavajalik. Nii armastuses kui ka majandusteoorias. Sest riik, mis on vaene, kuid kus peale selle puudub võimalus vabale armastusele, pole mitte ainult igav – see on määratud surmale…”
