Ainult korra jäi sotsiaalmeedias mõneks nädalaks ringi rändama mu osavalt leitud Eestit mustikaga võrdlev kujund. Inimesed jagasid tumesiniste huulte ja näppudega pilte, metsalilledest pärjad peas ja valged linasest särgid seljas, õnnelikumatel oli käevangus isegi mõni karu või hunt. Teised kirjutasid luuletusi, viskasid metsmaasikate ja metsvaarikate üle nalja, sest nad polnud mustikad. See oli ilus. Ülejäänud ajal näib, et kõnet nagu polekski olemas olnud. Et seda pole kellelegi vaja. Ja see tunne on kohutav, tõukab kunstnikku arusaamatute tegudeni. Kord, ühel neljapäevasel päeval ja pärast kolme pokaali veini, otsustasin kogu kõne kirjutada väikeste tähtedega ja punktideta. Vaadaku ühiskond pärast ise, kuidas nii võimsa protestiaktsiooniga toime tuleb! Sest keel on võim, korrutab Zeineb alati ja tal on ju ometi õigus.
