Me ei mõtle oma mõtteid üksi

Ma nägin seda kohe, kui ta uksest sisse tuli. Parem silm oli kinni paistetanud. Punane. Kole. Muidugi ma ahhetasin, sest füüsilisi moonutusi me iga päev tuttavate inimeste juures ei näe. Seejärel üllatas mind see, et keha loomulik väljanägemine, mida paranemisprotsess paratamatult on, mind ahhetama pani. Tavaline silmapõletik, kuid mina käitun nagu oleks tegemist kallaletungiga. Kas saab veel kehavõõramalt elada?

Ma ei hakka sellele küsimusele vastamagi, sest me kõik teame, et saab. Lähedasi inimesi vaatame me nagu näeks neid esimest korda. Kahtleme, kas nad on alati prille kandnud või kas see sünnimärk polnud varem tunduvalt väiksem või hoopis teise koha peal. Me ei tea, sest me ei ole kohal.

Pole tavapäratud ka juhud, mil iseennast kogemata peeglis või mõnel vaateakna peegelduses märgates, mõtleme hetkeks, kes see veel on. Ja siis võpatame, sest taipame, et need oleme meie ise. Oluline on siiski see tervet keha ja hinge läbiv võpatus, mis viitab sellele, et tegelikult see peegeldus pole meie ise.

Siit võime edasi minna ainult filosoofiaradadele.

Martha Nussbaum räägib sellest, millest mina rääkisin paar päeva tagasi. “Nussbaum is drawn to the idea that creative urgency—and the commitment to be good—derives from the awareness that we harbor aggression toward the people we love.”

Me ei mõtle oma mõtteid üksi. Need on õhus, igaühele saadaval ja mingil hetkel leiame end koos neid mõtteid mõtlemas. Nende üle arutlemas. Neid edasi viimas.

Selles teadmises on midagi lohutavat.

 

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s