Vaimu anatoomia

Raamatukogu uks hakkas just siis kriuksuma, kui algas september, kiire aeg. Kolm meest parandasid seda. Kõige vanem hoidis käsi puusadel ja ainult aeg-ajalt tõstis parema käe nimetissõrme, et noorematele olulisi asju näidata. Uks. Kruvikeeraja. Isoleerlint. Laske noor ema lapsekäruga läbi.

Ma tormasin lastenurga poole läbi juhuslike riiulite. Juhuseid muidugi pole. Mu alateadvus teadis täpselt, et romaanide ja loodusraamatute riiulite asemel on vaja seekord minna vaimsete õpetuste koridori kaudu. Kohe -, kuigi kõrvaltvaatajale võis jääda mulje, et see oli poolkogemata – jäi mu pilk pidama pisikesel paksul raamatul. “Vaimu anatoomia”. See pealkiri oli vastupandamatu nagu selliseid sõnu kasutavad pealkirjad ikka.

Teine raamat, “Küsi Platonilt”, tuli koju kaasa ainult sellepärast, et mu poeg haaras selle viimasel hetkel tagastatud raamatute riiulilt kaasa. See ei tundunud enam mitte ainult kõrvaltvaatajele vaid ka mulle enesele otsekui juhusliku, poolkogemata toime pandud teona. Nii et kõike neid märke arvesse võttes pidi ka see raamat minuni jõudma.

Kui ma tund aega hiljem koju hakkasin minema, polnud uks ikka veel terve. Uks. Võileib. Poisid, vaadake, päike!

Laske noore ema käru läbi!

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s