Lugesin ja hakkasin Kangrot Maarjaks kutsuma

Kui ma kirjutasin, siis Maarja Kangro ja Mihkel Mutt kirjutasid oma väikestes kodudes sarnastest asjadest. Nii et võiks öelda, et need teemad olid õhus juba kaks aastat tagasi. Pesitsesid kõhu õõnes, voolasid ajukäärude vahel.

“Klaaslaps”. “Eesti veri”. “Ümberlõikaja”. Viimase kaanel on isegi verepiisad kenasti näha.

Kirjutamise hetkel ma seda muidugi ei teadnud. Nemad ka mitte. Aga meid kolme sidusid nähtamatud niidid, mis reaalsuses kokku ei puutunud, ent kusagil paralleelmaailmas küll. Siin polnud meil teineteise eludest aimugi, kuid Kangro elas midagi sarnast läbi kui mina ja Muti mõtted tõttasid tegelikult ka samadel radadel kui minul. Võib öelda, et olime tol hetkel ühes ja samas maailmas. Seda ei juhtu inimestega sageli ja ainuüksi sellele mõelda on kummaline.

Nii et neid asju siiski juhtub.

Nende raamatud ilmusid sügisel, siis kui on tark raamatuid välja anda, et tarbijal oleks teistele tarbijatele hea jõulupakki panna. Mina taipasin miks mulle suve hakul Kultuurkapitali toetust ei antud. Anti Kangrole. Ma ise oleksin ka talle andnud, kui sarnase temaatikaga raamatute vahel valida.

Mulle anti pool aastat hiljem, kui teema oli juba siin maailmas teistele näha, lugeda, harutada-arutada. Oli juba tuttav, saanud omaks ja mu originaalsus pudenes kenasti laiali.

“Klaaslaps” on ilus. Lugesin ja hakkasin Kangrot Maarjaks kutsuma. Seda juhtub minuga tihti, kui ma autorisse armun. Maarja meeldib mulle. Sest ta kirjutas raamatu, mis on aus ja valus ja palavikuline nagu elu ise. Sest ta kirjutas iseendast.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s