Leidub raamatukoguhoidjaid, kes ei loe

On täiskasvanud inimesi, kes ei loe raamatuid. Mitte kunagi. Vabatahtlikult. Ma tean seda, olen selliseks aususeks valmis. See ei vii mind endast välja. Suudan seejärel inimesele isegi naeratada ja teema kenasti mujale juhtida. Kuid see, et leidub raamatukoguhoidjaid, kes ei loe raamatuid, võttis sõnatuks. Seda ausust oli korraga liiga palju ja naeratamisest ei tulnud muidugi enam juttugi.

Miks, küsisin ma siiralt nagu inimene ikka. Ta ütles, ja tal olid ilusad suured silmad, et teismelisena tundis ta end seetõttu tõepoolest ise ka halvasti, kuid enam mitte. Terapeut aitas ka selle omapära omaks võtta. Tal olla neid veel, kuid meie esimesel kohtumisel ei hakanud ta ennast kohe alasti võtma.

Mis on aga huvitav, on see, et tema raamatukoguhoidja kutsumus seisneb hoopis muus. Arhitektuuris. Samas pisut ka idees, mida raamatukogud endas kannavad.

Ja siis nad räägivad, et ideed ei loe. Loevad küll.

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s