Teistsuguse poliitika võimalikkus

Seni ühiskonda juhtinud põhimõte seisnes frankismi järgse üleminekuaja eliidi pakutud „kokkuleppel“, mis teatas, et „asjad käivad nii“ ja „selline ongi elu“. Hispaania astus modernsuse suunas ja seda usuti. Millist elu silmas peeti ehk mida väärtustati? Esiteks, kultuurilist-intellektuaalset hierarhiat ehk eksperte, kes on asja õppinud ja kellel on kõrge ametikoht. Jagades ühiskonna elitaarselt „nendeks, kes teavad“ (vähesed, ennekõike mehed) ning „nendeks, kes ei tea“ (valdav enamus rahvast). Teisalt oli raha kõige ühiskondliku ja ühise mõõdupuu.

Trabajare para no depender economicamente

Väljakutele tulnud eri vanuses, erinevate ametite ja veendumustega inimesi ühendas arusaam, et ekspertide ja raha kultus allutab, muudab nähtamatuks ja jätab välja teised eluks hädavajalikud väärtused. Näiteks, nagu õpetab meile feministlik majandusteooria, pole taolises ühiskonnas hoolitsuseetikal olulist kohta. Laste, vanurite, haigete ja loomade eest hoolitsemine ehk teisisõnu elu alalhoidmine eeldab kindlaid teadmisi ja oskusi (meditsiinilisi, pedagoogilisi, emotsionaalseid, empaatilisi, intellektuaalseid), millel pole valitsevate kultuuriliste ega rahaliste autoriteetide silmis mingit kaalu.

Kuus aastat hiljem võib filosoofiliselt tõdeda, et Indignadose liikumine tõstis esikohale elumõtte küsimuse. Teisisõnu, kui see pole elu, mida me tahame elada, siis milline on ja kuidas, milliste väärtuste, praktikate, suhete ja poliitkate abil teistsuguse eluni jõuda. See polnud kindlasti automaatne vastus(t)e otsimine lokkavale korruptsioonile, parteisüsteemi vähesele legitiimsusele ja olukorra üldisele tõsidusele, vastasel juhul oleks see toimunud varem ja toimunud rohkemates riikides, kus esinevad samad probleemid. Teisalt mõistetakse meie demokraatia(te)s poliitikat kui „ekspertide“ katset ohjata kapitalismi fataalseid nõudmisi. Indignados seadis kõik need uskumused ja praktikad küsimärgi alla ning pakkus asemele midagi uut: poliitika kui avatud küsimus ühiselu eri tahkude ja nüansside kohta, st poliitika, mis on igaühele käeulatuses. Sest me kõike teame midagi ja mitte keegi meist ei tea kõike.

Niisiis oli tegemist tugeva ühise impulsiga vabanemaks uskumustest, milles pole teragi tõtt, kuid mis ometi omavad meie üle võimu ning suunavad meie valikuid, suhteid ja käitumist. Hakati kahtlema valitsevates väärtustes. „See pole kriis, vaid pettus“, „Ots otsaga mitte välja tulemine – see on vägivald,“ hüüti igas suunas ajal, mil riik kärpis sotsiaalkulusid ja andis samas pangasektorile 80 miljardit eurot. Nii paljude inimeste tänavatele kogunemine tekitas üle pika aja lootuse kogu elanikkonnas.

Lootus nakatas, valgus üle riigi, sest inimesed tajusid, et see, mis toimub, see meeletu kriis, teeb ühtemoodi haiget nii mulle, sulle kui talle. Seega, see on meie kõigi probleem. Oma viha ja nördimust ei suunatud teiste süsteemi ohvrite (immigrantide, naiste, põgenike jne.) vastu, vaid toimuvat mõtestati ühise probleemina, millele järgnes(id) tegevusplaan(id). Taoline kollektiivne ümbermõtestamine nihutas radikaalselt senini ühiskonnas toiminud identiteetide ja poliitika piirjooni: seda, mida sallitakse, mida mitte; keda-mida on näha, keda-mida mitte; millest räägitakse ja millest mitte. Nihutati riigi, rahva ja poliitika võimalikkuse raame ajal, mil Euroopa Liit ja Hispaaniat valitsevad parteid teatasid, et „alternatiive pole“.

(Ilmunud täispikkuses Müürilehes)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s