Koledusele tulebki otsa vaadata, et hakkaks ilus

Vähesed elud taluvad liigset valgust.

Lähedalt vaadates on inimese piiratus, väiksus, koledus selgelt näha. Selles pole aga midagi hirmsat või piinlikku. Koledusele tulebki otsa vaadata, et hakkaks ilus. Hirmus on hoopis inimese püüd oma inimlikkust varjata.

Sellepärast eelistamegi pealispindsust. Õhkõrna, hetkelist kokkupuudet tõelisele kohtumisele.

Sellepärast kanname maske, vaidleme tuliselt, anname intervjuusid, teeme nalja, et vaikida asjadest, mis on meie jaoks tegelikult olulised. Ilusad. Valusad.

Me isegi ei märka, et kasutame aastaid samu sõnu ja väljendeid, et rääkida tunnetest, inimestest, maailmast, mis on olemuselt muutlikud. See on ka hirmus.

Sellepärast väldime intiimsust. Lähedust. Sest see on küsimärk, kahtlus, muutus.

Me kardame nii seda, mida võime leida, kui seda, mida ise välja näitame. Me ei taha pettuda ega pettumust valmistada. See aga on paratamatu.

Esialgu. Pärast tuleb paranemine. Pärast koledusele otsa vaatamist, tema enda sees ja ees kandmist, saabub valgus. Rahu. Mõistmine.

Siit edasi suuruse, armastuse juurde on veel vaid mõni samm. Me pole veel kohal, aga me oleme teel. Ja see on oluline.

(Mõeldes Karl Ove Knausgård “Minu võitlus. 2. raamat. Armunud mees” seltsis veedetud päevadele)

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s