Surm tuleb ikka ootamatult

Kui juhtub, ütlevad ugandalased lahke naeru saatel, juhtub niikuinii, ette pole mõtet karta. Ja neil on ses suhtes ometi tuline õigus!

Kõike ei saa ega olegi vaja ühel inimesel siin elus kontrollida, armastas ka meie endise Kiwatule korteri perenaine, Estheri sõbranna Sarah öelda. Veel vähem homset, järgmist nädalat, tulevikku üldisemalt. Seda teevad esivanemate hinged, jumal, hea õnn või kuidas iganes seda võimsat energiat nimetada, mille kükitav, uhkete sulgede, käevõrude ja kaelakeedega ehitud ning silmavalgeid välgutav nõidtohter kanaveristamise kohal lendu laseb. Kuigi alles ühel nädalavahetusel nägid kõik Kiwatule linnaosa elanikud, ka meie, kel vähegi oli oidu chapata küpsetaja ahju kõrvalt algava teeraja hõivanud inimahelale järgneda, et isegi värskelt tapetud kana soolikad, silmad ja madratsi kohale riputatud palmilehe kiudude abil kimbuks seotud kanavarbad ei päästa sind surmast. Oleks härra Muhinda seda ette teadnud, oleks ta need viis tuhat šillingut, mis ta austatud nõidtohtrile peo peale ladus, hoopis tavapärase máwá peale kulutanud aga, näed, ei teadnud. Surm tuleb ikka ootamatult, öeldi üksteisele vaikiva peanokutuse saatel.

Meie iidvana naabriproua Flora, kes oli seda kõike pesu kuivama riputades ja pead vangutades pealt vaadanud, polnud selle väitega aga sugugi nõus. “Lollus,” hüüatas ta endamisi aga piisavalt kõvasti nii et möödaminejad teda kuulsid. Proua Flora elas meie maja vasakpoolse kivimüüri vastu püsti pandud hütis, kust avanes vähemalt kuue aasta eest veel vaade kaugetele rohelistele, vahel sinakalt võbelevatele küngastele, mille taha kadus õhtuti kuldseks värvuv päike. Tema hütt, millel Estheri sõnul polnud sel kohal enam pikka pidu, sest hiinlased olla juba maaostuhimus seal kandis ringi nuuskimas, jäi chapata küpsetajast vaevu kuuekümne sammu kaugusele. Ja seal, meie koduhoovis, pesi ta iga päev teiste inimeste pesu ja hiljem suundus küürima nende põrandaid. Ka meie korteriomaniku Sarah’i valgeid, läikivaid marmorpõrandaid, teenides sellega piisava summa, et oma kolme lapselast toita ja koolitada. Kuid kõik teadsid, et proua Flora on palju rohkem kui meie tänava pesunaine.

„Pole mõtet süüdistada vaest kana kui ilmselged märgid eesootavast on alati ja igal pool näha,“ teatas proua Flora kindlameelselt, kui uudis härra Muhinda saatusest tema kõrvu jõudis. Kuulsime teda hämariku eel läbi elutoa avatud akna selgitamas igaühele, keda tema arvamus huvitas ja neid oli palju.

“Tuleb osata vaid vaadata.”

Ja proua Flora juba vaadata oskas. Sest öelgu keegi teine, et millest muust kui surmast jutustas kaks päeva enne teise ilma minekut härra Muhinda vasaku jalalaba alla teab kust ilmunud verevalum? Millest ometi võis selline asi märku anda? See polnud retooriline küsimus. Ta tegelikult ka tahtis seda kohalolijate suust kuulda. Küsis kõva, selge häälega aga mitte keegi ei osanud vastata. Proua Floral oli õigus. Nagu alati.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s