Õnneliku ühiskonna valem

Uut maailma on raske luua, sest maailma korrata on palju kergem. Nii et me ei peaks enda vastu nõnda karmid olema ega heituma sellest, et leiame end iga aasta jaanuaris praktiliselt samast kohast.

Isegi virtuaalne maailm on uus vaid pealtnäha. Teistsugune vorm, ESTeetika, teistsugused (kuigi mitte päris võõrad) oskused ja teemad, ent eetika on seesama kapitalismi eetika, mis alati.

Ja see pole sugugi meeldiv tõdemus.

20171028_161742-e1514999005624.jpg

Meile öeldakse, et oleme tänu sotsiaalmeediale vaba(ma)d ja lähemal oma soovide täit(u)misele (ükskõik kas inimsuhete loomise-hoidmise, sissetulekute omamise-suurendamise või loomingulisuse tunnustamise-märkamise osas), kuid see on samasugune illusioon kui tõotatud maa müüt. Seda ei juhtu kunagi.

Virtuaalmaailmas kehtivad samasugused infomullid ja väärtushinnangud, sama vanad tuttavad võimuhierarhiad ja koos nendega, samad eelarvamused ja stereotüübid, mis reaalsuses (kuigi, jah, ma tean, et aina raskem on eraldada ühte teisest, sest võimatu on tõmmata joon kuhugi, kus kattuvad kümned eludimensioonid, ja ega neid jooni-piire-jaotusi pole tark tõmmata niikuinii).

Näiliselt muidugi see nii pole. Näiliselt oleme kõik pakutud avaruse ees ja infomüra sees võrdsed, olla Me Ise.

Ja see ongi probleem. Meie pimedus.

Virtuaalmaailm on võimu uus, külgetõmbavama välimusega asupaik. Ruum, kuhu meid meelitatakse, kuhu tahame kuuluda ja kus pannakse paika meie tagasihoidlik koht maailmas. Statistiliselt. Meie eksimused ja meie võidud. Meie valguslaigud ja varjud ja ihad.

Sotsiaalmeedia määrab läbi teiste hinnangute meie väärtuse (ilu, tarkuse, vaimukuse, andekuse, asjakohasuse, praktilisuse jne) ja asukoha (arvamusliider, eeskuju, grafomaan, mõtleja, kirjanik) lõputute pingeridade pingereas.

Ja sotsiaalmeedia pingerida väsitab, sest teistega võistlemine väsitab. Alati.

Me võistleme nähtavuse, meeldimise, märkamise ja helgema tuleviku nimel, mis aga ei saabu kunagi. Ei saagi saabuda, sest ei võistelda millegi “nimel” vaid ikka teis(t)e “vastu”. Selline mõttelaad pole jätkusuutlik ega eluhoidev. Pole eetiline.

See ongi õnneliku ühiskonna valem: asendada meie suhted kapitalistliku võistlemise asmel koostööga, empaatiaga, teise nägemise-väärtustamise-austamisega lihtsalt sellepärast, et ta on. Sest pole olemas õnnelikke paare, kogukondi, ühiskonda.

On õnnelikud inimesed, kes moodustavad õnneliku suhte, kogukonna, ühiskonna.

 

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s