Sada killukest “Minu” sarja sajanda raamatu puhul, vol. 7

(Epp Petrone alustas nende väärtuslike kildude kogumisega. Seejärel tulid Petrone Prindi põhitiimi, Dagmar Lambi  ja Justin Petrone meenutused. Siinkohal jätkan mina sarja sisemaailma kaardistamist ja tehtud tööde austamist.)

80.

Naaber, kes sõidab Volvoga (ebatavaline) ja oli minu päritolust kuuldes niivõrd õnnelik, sest ta “reisib sageli Riiga” (väga tavaline), kuulab just praegu Concha Buikat ja Diego el Cigalat. Mu jalg, mu puusad, tegelikult terve mu keha, lööb rütmi kaasa ja ma mõtlen, et see kõik ei saa olla juhuslik. See, et päeval, mil ma esmakordselt elus panen selga flamenko kleidi, kirjutab mulle Epp ja palub meenutada hetki imeliselt kirjanduslikust eluetapist, mis sai alguse “Minu Hispaania” ilmumisega.

Aga nii see on.

Siin ma siis olen täna, oma esimeses flamenco kleidis (ja ma igaks juhuks märgin, et tegemist pole mitte moestläinud kleidiga vaid sõna, mida te otsite, on “vintage”) ja 17 aastat pärast seda, kui see, millega “Minu Hispaania” algab, aset leidis (mäletate, eks, et “Kõigil juhtub. Ja kui juhtub, siis raudselt veebruaris.“? Mina, Eesti Vabariik… Keegi veel?). IMG_20180213_105522_869

Niisiis, siin ma olen 10 aastat pärast mu esimese raamatu ilmumist.

81.

Kui mõtlen “Minu” sarjale, siis on see Epp, Epp, Epp. Tema oli nii julge, et erinevate kirjastuste ei-sõna peale asi ise ette võtta ja oma raamat välja anda. Sest ta uskus oma teksti erilisusse, ja tal oli õigus. Eeskuju missugune! Temalt tuli idee, et mu kirjutised kokku koguda ja välja anda. Tema, koos toimetaja Monika Paisiga, toetas mind samal ajal kui mina tundsin tekste valides ja lihvides, et uus maailm avaneb mu sees ja ees. Aitäh, aitäh, aitäh, Epp!

Jah, esimene asi, mis meenub, ei olegi pilt ega mõte vaid tunne: sügav tänu ja rõõm uue maailma avanemisest. Ikkagi raamat!

82.

Teine märksõna on füüsiline distants. Vahemaa kirjastuse tiimi ja autorite ja lugejatega. Pidevalt ja kogu aeg.

Varem ei pidanud ma seda niivõrd tähtsaks, sest meil on 21. sajand ja Skype ja meilid, kuid nüüd olen hakanud väga hindama füüsilist lähedust, ühes ruumis viibimist, silmadesse vaatamist. Päriselu kohtumisi. Teise häälekõla, nende lõhna, naeru. Puudutusi.

Kauakestvaid kaugusi, pidevaid inimeste vahel laiutavaid tuhandeid kilomeetreid talun aina halvemini. Ikka jääb midagi vajaka: tõeline lähedus, kohalolek täieliku tähelepanuga, vastastikune inspiratsioon.

83.

Pärast iga “Minu” sarja raamatu toimetamist tahtsin autoriga kohtuda ja koos muljetada, mõnda neist ehk isegi esitleda, kuid see ei õnnestunud pea kunagi (tean, et see pole nüüd vist “päris” meenutus, kuid see istub mu mälus kindlalt “Minu” sarja loo osana).

Esimese raamatuesitluse tegin alles möödunud aasta augustis ja see polnud “Minu” raamat. Unustamatu ja meeliülendav kogemus. Nägin üle aastate sõpru, kellega olime kunagi väga lähedased. Me kallistasime, hoidsime teineteise käsi, silmad liigutusest märjad. Päriselu kohtumised, mis lisavad elule ilu.

Avastasin, et lisaks raadios, meeldib mulle väga ka avalik esinemine. Et ma olen öelnud ja kirjutanud asju, mis jäävad inimestele kauaks hinge helisema.  Ja et samas olen õhku paisanud sõnu, mis oleksid võinud kirjutamata jääda või vähemalt anda neile õrnem kuju. Sest sõnades on jõud.

Aga taolised tarkused tulevad ajaga.

See oli ka päev, mil nägin päriselus esmakordselt Riina Tobiast ja Triinu-Mari Vorpi, kellega ometi oleme koos töötanud aastaid. Lisaks kaunistab allolevat nelja kartmatu fotot ka Tiina Tammeorg.IMG_0859

84.

Kui ma “Minu Guatemala” käsikirja esmakordselt avasin, voolas sealt mulle vastu suur, soe armastus. Kaja Kahu liigutas mind oma lugu jutustades kohati hingepõhjani ja õpetas, et kõige olulisem on “Minu” sarja teksti juures emotsioon. Faktid võivad olla, kuid tunne peab olema. Vastasel juhul jääb raamat külmaks, kaugeks. Võõraks. Tundetarkus aga toidab meid

Emotsionaalne raamat istub me hinges ja meeltes väga pikalt, sest tegemist on ühe kaunima kingitusega üldse, mida me üksteisele teha võime: usaldus. Autor on meid niivõrd palju usaldanud, et jagada meiega oma lugu ausalt, ilustamata, kõikide varjude ja valuga. Ja see on ilus, see on püha.

Paljude autorite jaoks on see kirjutamise juures üks raskemaid asju üldse.

85.

Esialgu pidin “Minu Uganda” kirjutama mina. Sõitsin kirjastuse toel Ugandasse, läksin kohalikku ajalehte tööle ja elasin seal kolm kuud. See kogemus oli niivõrd raputav, et ma tükk aega kasutasin toimunu kirjeldamiseks lihtsalt sõna “huvitav”. Ja siis tükk tühja maad (aga kõrbed on teatavasti imelised kohad). Ma ei osanud kõike muud, mis selle sõna sees ja peal ja all kobrutas, vahutas, valu tegi, sõnadesse seada.

Kui mu suure armastuse, hoole ja pühendumusega tehtud käsikiri valmis, arvas toimetaja Kairit Lillepärg, et tegemist pole väga “Minu” sarjaliku tekstiga. Et see sobiks rohkem reisiromaani alla. Nii sai “Minu Ugandast” maailma ilusaima kaanega “Kes kardab Aafrikat?”, ja me ei tea siiani, kas see oli kõige parem otsus.

Mõni aeg hiljem istusime Siisi Saetaluga Telliskivi loomelinnakus, jõime vett ja arutasime tema “Minu Uganda” struktuuri, teemasid, stiiliküsimusi. Me olime ühel ja samal ajal Eestis käimas ja pidasin seda teatud sorti imeks.

Selle raamatu toimetamine oli kui reis tagasi isamajja, kust sa suure riiuga kord välja kihutasid. Tuttav maastik, tuttavad näod ja see ärritavalt tuttav suhtlusviis. Esiteks hoiad end tagasi, siis juba ajab muigama, mis juhib sind vaikselt aga kindlalt leppimise poole: mnjah, selline ta on. Ja seejärel sa saadki vabaks.

86.

Keha teab asju enne, kui me suudame nähtule, kogetule nime anda. Seetõttu algavadki nii paljud “Minu” sarja raamatud stiilis “astusin lennukist välja ja pahvakas sooja õhku paiskus näkku”. See ei ole kunagi ainult kliima kirjeldus. Selles soojas õhus on tohutu kogus teadmisi, aimdusi, arusaamu, mida esimese hetkega on võimatu lahterdada.

Keha teab kohe – ükskõik kui keeruline, mitmetahuline see info ka poleks ja tavaliselt ta seda on, sest ei räägi ainult olevikust vaid selles on ka minevik ja tulevikuhelk -, ent mõistus vajab lihtsustamiseks aega.

Sellepärast me kirjutamegi läbielatust tükk aega hiljem: sõnadesse ei mahu kogu me elu.

87.

Kehaline ärkamine, oma tee äratundmine on imeliselt kirja pandud “Minu Nepaalis”. Kaia-Kaire Hunt kirjeldab temaga toimunut niivõrd loomulikult, et pärast tema raamatu toimetamist sai idamaade meditsiinist ka minu jaoks midagi igapäevast. Siiani mäletan ta pahkluud ja see, mida Kaia-Kaire ööpimeduses, majavaikuses, otsekui üksinda universumis (ja ometi oli tol hetkel terve universum just seal, tema kätes) iseendaga tegi.

88.

Gertrud Talviku “Minu Lõuna-Aafrika vabariik” tundus esialgu väga teravmeelse teadusinimese pööraste seikluste kirjeldus. Ma pahvatasin mitmes kohas naerma ja lasin Gertrudil end lehekülgede kaupa muudkui lõbustada. Aga siis saabus käsikirja teine pool ja see… võttis tummaks. Ühel hetkel avastasin enda käe oma avatud suul. Ilmselt püüdsin hoida tagasi nii ebameeldivustunnet, imetlust kui ka üllatust, mis mu sees muudkui edasi lugedes põlema süttisid.

Tunnen autori suhtes siiani tohutut tänu, et ta oma lugu meiega jagas ja koputas meie hingele. Me peame rääkima, sõna võtma, taeva poole hüüdma, kui vaja. Sest on oluline, äärmiselt oluline, kasutada oma häält.

See on meie õigus ja see on meie kohustus.

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s