See on see, mida maailm vajab

Me ei adu ikka veel, et elu on seesama Elu kõigi jaoks. Et teis(t)e inimes(t)e ära kuulamine on maailma mõistmiseks, siin koos elamiseks ainuke, milleta ei saa. Sest teise puudutus, õrn silitus leevendab nii hinge kui ka füüsilist valu. Alati.

Puuduta mind!

Ja me ei taipa, et haigusel on ükskõik su nahavärvist, su soost, su staatusest. Et surm tuleb kord meile kõigile järele, ette teatamata, vanust vaatamata, jätmata aega kahetsuseks, et me ometi oleksime võinud elada teisiti, paremini, suuremalt. Et meie juured võinuksid okstesse pumbata selgemat, puhtamat, klaarimat vett. Et hoolitsuseta pole Elu.

Me kirume ja naeruvääristame neid, kes hoiatavad tühja elu elamise eest. Sest me oleme pimedad.

Ja ometi, kui jõuab uuesti kätte aeg – ja see aeg jõuab pigem varem kui hiljem -, mil tunneme end halvasti, nõrkadena, haavatavatena, üksikuna, siis ainuke, mida vajame on teise inimese soojus. Õrn pilk, pehmed käed, soojad sõnad. Nagu siis, kui sündisime. Otsime sõbralikku pilku, rahustavat häält, kauakestvat kallistust.

Lähedust, armastust.

See on see, mida maailm vajab. Mida vajame meie.

 

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s