Külma tule tarkus

Ta küsis, kas ma tahan töötada oma külmetusega. Teada, mis peitub sümptomi taga. Ma muidugi tahtsin, ja tema teadis, et ma muidugi tahan, nii et seda naeratust, mis ta näole seejärel koheselt ilmus, oleks väga kerge pidada üleolevaks. Kuigi see seda polnud. Ta ei ole seda tüüpi inimene.

See viimane lause on märkimisväärne, sest mul pole aimu ka milline inimene ta on. Tunnen teda täpselt 54 minutit ja 23 sekundit. Ja seda on lõplikku väite tegemiseks ilmselgelt vähe. Kas üldse eksisteerib mõne kellegi kohta käiva väite tingimatust toetavat ajaühikut? Kas saab öelda, et me tunneme kedagi täielikult, kui me ei tunne iseennastki ja vajame oma külmetuse tagamaade uurimiseks teise abi?

Niisiis, ma sulgesin silmad ja läksin vasaku nina poole ja kipitava kurgu kaudu külmetuse sisse. Ta palus mul keskenduda kurgule: mida ma tunnen, mida kuulen, mida näen. Kurk kõrvetas, tulitas, aga see tuli oli külm ja see oli kummaline. Nägin tumesinist ja hõbevalget värvi. Mõlemad külmad toonid. Korraga oli terve mu keha, terve mina üks suur külm tuli.

Ta küsis, kas sellel külmal on hääl. Ma hakkasin juba aimama, kuhu see tee mind viib, ja aimasin kohe seejärel ka seda, et see oli mõistus, mis vahele segas. Kannatamatu, kiireid, tuttavaid lahendusi, õigeid vastuseid pakkuv mõistus. Mina aga alles esitasin küsimust. Nii ma esiti ei kuulnudki midagi. Vaikus. Tumm külm tuli.

Kuid siis tabasin õhkõrna kahina. Otsekui mu sees puhuks tuul. Ei, see oli pigem sosin. Arusaamatu, katkematu sihin-sahin.

Ta palus mul see kuuldavale tuua.

Sushsushsushsuuuussshhhhsuuuussshhhhh.

“Tõuse püsti,” ütles ta järsku, “et sosin saaks end täies hiilguses esitada”.

Silmapilk hiljem ma seisingi käed ja jalad harkis, pea kuklas ja susisesin kuni sellest sai muusika. Laulsin heledal häälel meloodilist a-d. Mitu korda. Aina kõvemini. Mu kass tuli ja hammustas mind õrnalt säärest. Mitu korda. “Maailmakanal,” naeris ta ja ma naersin ka, kuigi ega ma päris täpselt naljale pihta saanud.

Ta küsis, millisena ma oma laulu kirjeldaksin. Mis on need omadused, mida olen eiranud ja mis tahtsid end mu teadvusesse tuua. Milline on mu kurgus kõrvetava külma tule tarkus?

See oli nii lihtne küsimus, et tundus võimatu, et ma selle peale ise varem ei tulnud.

Selgus. Puhtus. Avarus.

Kas need seostuvad millegagi mu elus?

Jah, muidugi. Kõigega…

Siis helises uksekell, jälle maailmakanal, ja ma tegin silmad lahti. Tagasi tavateadvuses tundsin, et olen elusaladustele jälle lähemal. Ja see on väga hea tunne nii et ma naeratasin talle pikalt ja õndsalt. Siis helises uksekell uuesti ja ma pidin arvuti tagant püsti tõusma.

Kui postiljon mulle Maksuameti kirja ulatas, naeratasin paljutähenduslikult ka talle. Sest ma sain just teada midagi olulist, millel pole mitte mingisugust seost numbritega. Ta naeratas mulle vastu, otsekui taibates mu rõõmu sisu, ja võib-olla taipaski, mõnel teise teadvuse sagedusel, ja sellele nõnda mõeldes oli see üürike kohtumine võõraga väga ilus.

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s