Hõbedane niit

Ent isegi iha kütkes taipasin, et loodusega on sellel kõigel väga vähe pistmist. Liigi jätkamise instinkti pole olemas. On kehad ja energiad ja üks hõbedane lõng.

***

Mu silmad avanesid järsult, läksid pärani lahti ja kuigi toas oli veel täiesti pime, ma nägin. Nägin, kuidas hõbedane elulõng oli selle viimase tõukega tõmmatud universumi ja meie kahe vahele. Nägin, kuidas ta sidus meid kõvasti teineteise ja elu külge. Päris elu päris algusesse.

***

Me kihutasime neil teedel nagu armunud teismelised – kas sa sureksid täna koos minuga? – ja hakkasime punuma seda elu läbivat hõbedast niiti, ning punusime ta aina tugevamaks. Ah, see oli imeline ringreis!

Kõik reisid peaksidki sellised olema…

***

Nüüd näen seda selgelt. Ka Franki küljest rebiti tükk ära. Rebiti sama toorelt, rabedalt, järsult, kui minul. Rakk raku, veresoon veresoone, lihatükk lihatüki haaval kisti südametukse tema seest välja. See oli seesama elutukse, mis põksus minu kehas, seesama hõbedane niit, mis meid teineteise ja eluga ühendas. Seda ta üritabki mulle öelda. Üritas öelda juba täna hommikul, kuigi väga segaselt.

***

Ta kehitab õlgu, otsekui püüdes vabandada neid rippuvaid hõbedasi niidijuppe oma pihus, mida enam ei saa parandada. Torman ta poole, klammerdun tema, meie, elu külge. Ta surub oma nuuksed mu juustesse ja mina tunnen, et kõik ei ole sugugi veel kadunud. Sest see siin on armastus.

(Kõik, mis on hõbedase niidi kohta kirjas raamatus “Eesti veri”. Ma kirjutasin teadmata, mida see tähendab. Ma kirjutasin teades.)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s