Me elame võõras rütmis

Ta seisis keset mu kööki ja tahtis end pikali maha visata. Kauaks, lisas ta sosinal, väga kauaks. Ma vastasin, et ta võib seda teha. Kivipõrand on kenasti puhas ja jahe. Ta hakkas selle peale naerma, kuigi see ei olnud nali, ent maha ta end ka ei visanud ja seisis silmad kinni edasi.

Kõik algas sellest, et ta tahtis suitsetamisest loobuda. Sigaretid maha jätta, sest ta teab, et see on asendustegevus, et see pole ta kehale hea. Ta teab seda tegelikult juba viimased 27 aastat. Ta oli 18, kui suitsetama hakkas. Ma küsisin, mille vastu ta mässas, mis või kes teda rõhus. Ta silmad läksid pärani lahti ja ta huulte vahelt lipsas selge: “Isa!”.

Ta muidugi arvas, et ma teadsin vastust juba ette, kuid tegelikult polnud mul aimugi. Ma ei tea kunagi, miks inimesed midagi tegelikult teevad, mis neid takistab ja mida on neil edasiminekuks, paranemiseks vaja, mis neid tõeliselt aitab. Aitab näha. Ma otsin täpselt samamoodi nagu nemadki. Otsin koos nendega.

Ta parem käsi liikus huulte suunas ja tagasi laisalt. Kiire sisse-välja hingamine ajas teda iiveldama, täpselt nagu siis kui ta suitsetamisega alustas, kuid sügav, aeglane hingamine sobis, muutudes aina aeglasemaks. Vasak käsi rippus kogu see aeg tuimalt. Terve vasak keha pool näis elutu ja mulle tundus, et ta oligi vaid poole kehaga siin.

Küsisin, mida ta tunneb ja ta ütles, et väsimust. Sügavat eksistensiaalset väsimust. Võitlemisest, enese tõestamisest, teistsugune olemisest. Kas ma teadsin, et tal käivad ärevushood ja magamiseks tuleb tal sageli tablette võtta? Ma muidugi ei teadnud ka seda.

Palusin tal lihtsalt seista, käed rippus ja lasta keha vabaks. Me seisime nii tükk aega kuni ta keha võttis ohjad enda kätte ja hakkas otsitud suunas teed näitama. Tegi väikeseid ringe, kõikus edasi-tagasi. Aeglaselt, pehmelt, justkui end ise unne suigutades. Sel hetkel ta tahtiski end põrandale pikali visata. Et puhata. Elust, iseendast.

Me elame sageli võõras rütmis ja see väsitab meid tohutult. Elame-räägime-mõtleme-tunneme pealesunnitult kiires rütmis, kui meie päris võnked on aeglased, rahulikud, sujuvad. Mitte ainult liigutuste vaid ka öeldud sõnade, tunnete, mõtete mõtlemise rütm peab olema vaikne, kui tahame kuulda/kuulata iseennast, teisi, elu.

Kui tahame tõeliselt kohal olla.

 

 

One Comment Add yours

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s