See siin oli minu piir

Ta käed mu peos olid jahedad ja keha seisis tõrksalt paigal. Hommikupäike paistis suurest küljeaknast sisse, kuulda oli linnulaulu ja võib-olla just seetõttu olin oma intuitsioonis, teise inimese seisundi tabamise oskuses sügavalt veendunud. Aga seal C seisis juba viimased viis minutit nagu vahakuju: jahedad sõrmed lõdvalt mu pihus, keha liikumatult paigal.

Proovisin teda meelitada. Esiti minu suunas ja ta tegigi vaevumärgatava sammu, kuid seisatas pea kohe. Negative feedback. Ootasin pisut. Vaatasin ta kinniseid silmi ja triibuks tõmbunud huuli. Ta tedretähni ja kortsu kulmu vahel. Mul polnud aimu ka, mida ma teen, ja ma naeratasin. See siin oli minu piir: ebakindlus.

Seepärast otsustasingi (üle)mängimise kasuks. Lõppude lõpuks me kõik alles õpime.

Niisiis tegin ta kätega ringe. Esialgu väikeseid, vaevumärgatavaid, seejärel aina suuremaid. Ta järgnes mulle, kuid vastutahtmist. Negative feedback again. Ilmselgelt oli minu rütm liiga kiire ja tema oma aeglane. Mingil hetkel kaotasin kontakti iseendaga ja seega, kõige ümbritsevaga.

Kui C oma rohelised silmad lahti tegi, ütles ta pisut häiritult, et tema tahtis alles ärgata, hõljuda, olla peaaegu liikumatult siin ruumis, kuid mina tormasin muudkui edasi ja edasi. Mu kiirus olla meeletu, peadpööritav. Ma ei arvestanud ega austanud tema rütmi, ja meie koostöö oli ebamugav mõlema jaoks.

A kutsus mu teiste ette ringi keskele ja me mängisime kogu stseeni uuesti läbi. Mida teha, kui teine inimene on palju aeglasem kui sina ja ei järgne su kiiremale rütmile? Olla veel aeglasem! Seista liikumatult paigal, kui vaja. Kaua kohe, ja nii anda teise rütmile ruumi ja aega hingata. See on raske, sest kergem on teha, kui mitte teha. Kergem on öelda, kui ütlemata jätta.

A-l oli õigus, muidugi, oli tal õigus, me rääkisime sellest alles märtsis. Aga see variant ei tulnud mulle harjutuse kestel kordagi pähe. Ma olin täiesti eksinud, ja hakkasin kahtlema.

Õhtul, kui teised juba magasid, vaatasin valget lage ja palusin märki. Sellest, et ma ikka olen õigel teel. Et see on koht, kus ma hetkel olema pean. Et minus on see, mis just siin avaneb, õitsele lööb, leiab edasise tee.

Ja siis ma lõpuks uinusin.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s