Maailm on läbikukkunud emasid täis

Miks süüdistakse emasid kõikides maailma hädades?

Emad on tõelised süsteemi õõnestajad.

Emadus häirib, tekitab segaseid tundeid nii paljudes, sest seisab väga lähedal surmale.

Enamus inimestel pole õrna aimugi, et Egiptuse kuulus valitsejanna Kleopatra, üks kõigi aegade ihaldatuim naine, oli nelja lapse ema.

Mida me täpselt nõuame emalt, kellel palume pühenduda täielikult oma lapsele puhta, puutumatu, tingimusteta armastusega?

Maailm on läbikukkunud emasid täis.

Inimesed küsivad teineteiselt laste kohta, “minu poeg, minu tütar…”, kuid neid ei huvita teiste lapsed. Ainult nende enda lapsed; nenda omand; need, kes on nende oma liha ja veri.

Sellisel juhul: kuidas saamegi olla tsiviliseeritud?

Imetame seda sama tulevikku, mis meid praegu rõhub.

Otsus mitte saada/olla ema on emalik otsus.

Sa pead oma lapse jaoks olema kõik.

Ja mida emadelt nõutakse – võib-olla on see kõikide nõudmiste ema – on vihast vaba maailm.

18 põhjust miks ema võiks vihata oma imikut (D.W. Winnicott).

Pidev võitlus emaduse juurde käivate vastakate tunnete kuuldavaks tegemisel.

Mida tegid mu sõrmed enne teda?

Mida tegi selle armastusega mu süda?

(Sylvia Plath)

Naine ei tee last, laps teeb enda naise sees ise.

Olla kõik ja olla mitte midagi, olla elu ja surm.

Emadus, sünnitamine tähendab võõra(maalase)ks muutumist. Sellepärast ei üllatagi emasid psühhoanalüüsi levinud uskumus, et me kõik oleme iseenda jaoks radikaalselt võõrad.

Emaduse kaudu võtame vastu meis leiduva Teise; teeme ruumi võõra(maalase)le, kes maabub meie randa, kuigi see lammutab meis nõnda palju müüre.

Emadus juhib meid uue eetika radadele.

Emadus on osa riigipoliitikast.

Emadus vaesub, kui ta ei suuda ühendust luua laia maailmaga; mitte ainult emad ja lapsed kannata ja tunnevad end häbistatult, kui nende maailm sulgub ja jätab nad lõksu.

Täpselt kelle või mille toob naine ilmale?

Maailma ei ole, kui pole ema.

Ema keha ja teda ümbritsev avalik ruum on lahutamatult üks.

Ema läbistav hirm on ka poliitiline hirm.

Kas emad kannataksid vähem, kui me vabastaks nad nende kehi ja meeli rõhuvast koormast: sellest emadele pandud lootusest, mida on võimatu täita, et nad tuleksid ja parandaksid maailma ja teeksid sellest turvalisema paiga?

Pole olemas ema, kes suudaks tervest sellest maailmas teha turvalisema paiga.

Depressiooni ja vaesuse seos on ilmselge.

Naise raev, mille väljendamine on ühiskondlikult taunitud, muutub interioriseerimisel vägivallaks naise enda ja/või laste vastu.

Sünnitamine on teadvuse transformeerumine; sügav avanemine nii hingeliselt ja vaimselt kui ka kehaliselt.

(Märkmeid-mõtteid Jacqueline Rose’i esseest “Emad. Essee julmusest ja armastusest”)

One Comment Add yours

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s