Särada metafoorilistel lavadel

Eilsel jalutuskäigul mõtlesin, et miks mina, kes ma olen loodud, tulnud siia, et särada suurtel (metafoorilistel) lavadel, et jagada oma tarkust ja ilu ja helendust laiemalt, olen peidetud siia nelja (väga konkreetse) seina vahele, rutiinsetele jalutuskäikudele lapsega, ikka parki ja tagasi, et seejärel puhata ja keskenduda seeläbi kehas tuksuvale uuele elule, mis on ju ka veel omamoodi nelja seina vahel olemine (kõik metafooriliselt, sümboolselt, otse loomulikult, ent kujundid töötavadki, sest neis sisaldub tähttäheline tõde), ning kus mu sära ei erendu kaugemale, laiemalt maailmas.

See võib olla näitaja mõnest sügavamast protsessist või hetketingimuste tulemus.

Pärastlõunad, mil tegeleda iseendaga, loominguga, mõttekäikude ja lugemistega, ei kuulu mulle juba terve juuni ja juuli tööturu nõudmiste tõttu. See suurendab eraldatuse tunnet maailmast, sest ühendus iseendaga on nõrk, tuhmunud. Teiste eluniitide vahele ära eksinud. See muudab illusoorse lõhestatuse, võõrandumise teravalt kehaliseks ja mitte ainult vaimseks kogemuseks.

Kogemus, mis näib olevatki tõde, kuigi ma ju ometi tean, et kõik on minus: maailm, terve universum. Ja tean, et mõte eraldatusest ja särast, mis jääb kiirgama, hõõguma vaid väikese siseringi piiridesse, kui me tulime siia, et särada laialt, suurelt, on samuti meelepete. Fiktsioon.

Sest kui sa särad sisemiselt, särad sa terves maailmas.

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s