Me oleme kogu aeg uued

Ma alles õpin ootustest loobuma, et näha igaüht, iga inimest, kogu aeg uute silmadega. Sest nad on, me oleme, kogu aeg muutuses, uued.

Kui nii vaadata inimest, keda sa näed iga päev, muutuvad automaatsed ootused/eeldused rahulikuks uudishimuks. Tähelepanu suureneb. Me loeme märke, kehakeelt, võtame vastu intuitiivset infot ja nii saavutame teadmise. Selguse. Me ei näe teist inimest seoses iseendaga, läbi iseenda, vaid ühenduses kõigega ja seega, universaale teabe kandjana.

Kui seda selgust pole, siis näeme suhteid läbi mõistuse ja mõistus ütleb, et vajame tagatisi. Teiste meile antud kinnitusi/lubadusi, et meie vajadused, soovid täidetakse (ja seega ei pea me ise seda tegema).

Ent mitte keegi pole siin selleks, et täita meie ootusi, nagu meie pole siin selleks, et täita teiste omi.

Kui me vabastame iseenda ja teised sellest koormast, oleme kohe vabamad ja kergemad. Miski ei puuduta enam isiklikult.

Kui aga tabame end vihastamas, pettumas, kurbust tundmas teise käitumise, öeldud sõnade pärast, siis peitub siin info meie vajaduste kohta. Mida ma ootan, et teised teeks/ütleks/täidaks? Mida ma vajan, et olla õnnelik?

Ja seejärel lubada/kinkida/anda see iseendale ise.

Pealegi ei seisa meie ees, ei vaata meie silmadesse, ei hoia meie käsi kunagi ainult see üks inimene. Ta teeb seda kogu oma eelkäijate ja enda eelnevate elu(de) kogemustega, ning see annab igale suhtele (ja inimesele) multidimensionaalse mõõtme. Millal räägib tema tõeline hing-vaim, ent millal tema pere- ja/või kultuurisüsteem?

Sellepärast ma alles õpingi.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s