Kui kirjutada, siis selleks…

Delphine de Vigan’i viimase raamatu peategelane (kes võib-olla on autor ise, ent pole seda ilmtingimata, ja see märge siin pole sugugi tähtsusetu, sest “tõelise” ehk autobiograafilise kirjanduse ja fiktsiooni piiride ning lugejate otsingute/vajaduste ümber käibki raamatu põhiarutelu) ei kirjutanud pärast kirjaniku viimase ülimenuka raamatu ilmumist kolm aastat ridagi. Ja seda “ridagi” tuleb võtta sõna-sõnalt: ei ühtegi e-meili, ametlikku vormi, mobiilsõnumit ega toidupoe nimekirja. Juba ainuüksi märkmiku nägemine ajas tal südame pahaks, arvutiekraani ees istumisest rääkimata.

Nii on lootusrikkalt kirjas kohe esimesel leheküljel ja sellepärast ma seda raamatut lugema hakkasingi. Minul ka pole juba pikemat aega mitte mingisugust vajadust kirjutamise järele, ja ma lootsin läbi tema kogemuse leida lohutust, selgust, rahu, uut vaatenurka ja vähekeni valgust minus arenevale protsessile.

Me teame, mida me otsime, aga me ei tea, mida meil on vaja leida.

Delphine de Vigan räägib hirmust, lausa paanikast kirjutamise ees. Sest ta on kirjanik ja ta peab kirjutama, sest seda kirjanikud teevad: toodavad kirjutavad aina järgmisi raamatuid. Ta heitleb iseendast kirjutamise ja väljamõeldud tegelaste vahel. Mingil hetkel otsustab ta kirjastaja/publiku/lähedaste survel fiktsiooni kasuks, kuid tema lahutamatuks abiliseks muutunud L. rõhutab ärritunult/andunult/võrgutades pidevalt seda, et ta “lõpuks kirjutaks sellest, millest ta teab, et kirjutama peab”: oma elust.

Ainult siis on kirjandusel mõtet, kui pürgime tema “tõelisusele” (ja pole midagi tõelisemat kui meie “tõeline” elatud elu, sest täiuslikud teleseriaalid pakuvad juba ületamatult head fiktsiooni, ja seepärast ongi iga päev sajad miljonid mõne ekraani ees ja mitte ninapidi raamatus). Kui tahame jõuda tekstini, mis on oluline, millel on sügavam tähendus, kaugeleulatuvam mõju, siis tuleb kirjutada meist endist.

Sest kirjandus on tõsine asi.

Autori ja L-i tuliselt tundelised arutelud ei raputanud mu hinge. Viis aastat tagasi oleksin ma neile kaasa noogutanud ja teinud vahepeal märkmeid sellest, milline see “õige” kirjandus täpselt olema peaks, ning mõned kuldsemad sõnad oleksin oma kontoriseinale ka üles riputanud. Sest sellised asjad võivad mitte ainult meelest ära minna, vaid lausa kaotada kehtivuse.

Lugedes Delphine de Vigan’i taipasingi, et see aeg, kus kõik “tõelise” kirjanduse nimel “õige” kirjanduse eest (kirjandus on surnud, elagu kirjandus!) ja seda piisava vere, higi ja pisarate hinnaga, sest muidu on asi naljategemine ja seda ei saa kirjanduseks nimetada, on läbi.

Sest kirjutamine on ainult üks tee tuhandest. Kirjutamine on vahend, kuid mitte eesmärk omaette.

Kirjutamine on see, mida sa (vahete-vahel) teed, sest sa oled palju suurem, mitmekülgsem, värvilisem.

Kirjanduses on palju erinevaid inimesi, kuid iga inimene on suurem kui kirjandus.

Kui kirjutada, siis selleks, et mõista paremini iseennast. Seeläbi mõista paremini ka teisi, tunnetada paremini elu (ja seda ei saa eristada lugemisest, mis aitab mõista paremini teisi, elu ja õppida tundma ennast).

Kirjutada, et panna sõnadesse mõne ajatu sisemise teadmise jõud, milleni olen jõudnud, mida kogenud.

Kirjutada, et tuletada meelde oma hääl. See, kes ma olen, ja mida kõike teab ja tunneb mu keha, mida kõike teab ja tunneb mu vana hing.

Jah, me teame, mida me otsime, aga me ei tea, mida meil on vaja leida. Kuni me leiame selle miski ja saame jälle natukene rohkem vabaks. Rohkem iseendaks.

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s