Kõikide naiste valu

Triibulise, isekootud särgiga C istus juba kohvikulaua taga, kui ma lõpuks oma õhulises suvekleidis läbi pargi temani jõudsin. Oli sügis ja me kallistasime pikalt. Ta lõhnas nagu alati kergelt seebi järele ja see meeldis mulle väga, sest ta oleks võinud olla võlts ja kasutada parfüümi nagu mina. See pole sugugi kerge märkus, sest me oleme teadlikud meie harjumatusest, isegi vastikusest elada loomulike kehalõhnade sees, loomulikest kehadest ümbritsetult, kuid ainult tema meist kahest teeb taolise rikutuse suhtes koherentseid samme.

Esimese asjana uurisin teda vaevava põiepõletiku kohta. See huvitas mind väga, sest ma pole arst ja ma tean, et keha räägib meiega ausamalt kui me ise. Ja C keha saatis nädala eest, vaid mõned tunnid enne kahe metsikult võimsa ja ilusa naise etendust, väga selgeid signaale temas tukslevast hirmust, ärevusest, rahulolematusest. Suutmatusest korrastada/kontrollida oma territooriumi, tervet oma elu.

Ja ilmselgelt oli see kõik seotud tema uue armastusega.

Seda kõike polnud keeruline järeldada, sest A ei saanud viimasel hetkel töö tõttu etendusele tulla ja C korraga palavikus, nõrk, külmavärinates keha ei lubanud ka tal kellegi teisega teatrisse minna. Nii et sel hetkel, kui La Maestranza tuled särama lõid ja meie L-ga põrkasime teatri trepil kokku tema endise elukaaslasega ja ebamugavalt naeratasime (mina, sest ma ei tundud C-d, C, sest ta ei tundnud mind, ent L-i liigagi hästi ja L, sest nad läksid lahku just sellepärast, et tema tahtis last ja C mitte, ja nad taaskohtusid nüüd sellel etendusel (“Elu on imeline! Ei jäta ühtegi otsa niisama rippuma,” hüüdis L valusalt vaimustunult pärast kõike seda, ja me naersime ja nutsime läbisegi)), istus C üksi kodus diivanil ja värises üle terve keha. Samamoodi kui kolme kuu eest, mil valges kitlis meesarst ütles talle külmal toonil (mida pahatihti ametlikkusega segi aetakse ja need on kaks iseasja), et kunstliku viljastamise esimene katse ja seega C soov saada emaks, kuigi A soovil mitte koos A-ga, luhtus täielikult.

Etendus “Grito pelao” räägib emadusest. Üksikemadusest. Sa ikka näed, et see kõik on omavahel seotud?

C vaatas mind pikalt ja muigas. Tal on pärast antibiootikumide kuuri palju parem, kuigi endiselt pisut ebamugav, ja A-ga on samuti kõik suurepärane. Ma tegin selle koha peal väikese pausi. Sest see polnud tõsi ja C teadis, et see polnud tõsi, kuid ta polnud veel valmis ja meie erinevaid rütme tuleb austada.

Nii me läksimegi, vaikselt astudes ja kõik need suured teemad õhupallidena kaasas, kuulsa illustraatori Paula Bonet’i kahest nurisünnitusest rääkiva uue raamatu “Närilised: embrüota raseda keha” esitlusele. Siis me veel kumbki ei teadnud, et meil hakkab väga valus.

Et meis tuksleb kõikide naiste valu.

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s