See polnud mina

Nägija Tiiu hakkas väikese lapse kombel itsitama, kui uurisin vägagi täiskasvanulikult oma sissetulekute suurendamisvõimaluste kohta.

“See sinu töötamine on pigem naljategemine.”

Ta ei avaldanud oma isiklikku arvamust, ta kanaldas valgusolendeid, ja seepärast hakkasin ka mina heledalt naerma. Sest see oli tõsi. Ma ei pestnud võõraste inimeste põrandaid, ma ei rüganud söekaevanduses, ma ei istunud päevast-päeva, aastast-aastasse tuima näoga vabriku tootmisliini taga.

Alles mitu päeva hiljem taipasin öeldu sügavamat tähendust, laiemat Tõde, ja siis hakkas kurb.

Sest see on tõsi: ma ei rääkinud alati hingest ega kirjutanud nii nagu tundsin vaid nii nagu arvasin, et peab, et võiks, et neile (kellele?) meeldib. See aga pole minu keel.

See on tõsi, sest ma kandsin maske ja uskusin neid, kuigi nad peitsid mu õrnust, helget armastust, küpset tundlikkust, et vahedate sõnade, keeruliste terminite, segaste teooriate abil paista tugev. See pole mina.

See on tõsi, sest ma otsisin tunnustust sealt, kuhu keegi mind ei oodanud, kus polnud mind vaja. See pole minu koht.

See on tõsi, sest ma ei austanud oma tundeid, oma sisehäält, ma polnud aus iseendaga ja seetõttu ei saanudki ma eales olla aus maailmaga. See pole minu eetika.

Sügava ühenduse puudumine maailmaga, eluga, teistega tekitab hingelisi haavu, sest on otsene tulem sügava ühenduse puudumisest iseendaga.

Nüüd ma olen targem, nüüd ma hoian, kuulan, austan end.

Ja kõik mu sees, mu ümber on selgem. Vaiksem. Puhtam. Avaram.

Olen ühenduses Eluga.

 

 

2 Comments Add yours

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s