Iga keel on kellegile kodu

Ära õpi keeli selleks, et tõsta oma konkurentsivõimekust tööturul, suurendada ettevõtte müügiedu või saavutada kuulsust. Ole targem, ole hingetargem kui paljud teised varem, ja ära õpi keeli selleks, et teadmiste abil ükskõik mida, ükskõik keda kellegile teisele paremini maha müüa.

Sest iga keel on kellegile kodu. Tema ema-isa, tema juured.

Keel on rahva hingetasand. Tema muusika, veresoonte tukslev kaja, milles kirjas kõige hellemate nootide kohal ta tugevus ja sära. Austa seda ja kuulata enne kui astud üle tundmatu ukse läve. Kuula vaikimisi, südamega, millest seal räägitakse, kuidas seda tehakse, kas sind üldse sisse kutsutakse. Ära unusta, sa oled esialgu siiski külaline.

Nii et ole iga keele ja tema kõnelejaga õrn, sest keel peegeldab kollektiivseid, ja siiski väga intiimseid haavu, põlkondade pikkust valu. Keele kõneleja eluolu.

Kogetud julmus, vaikima sunnitud hääled, keelatud ja kummardatud jumalad määravad kõnerütmi, hääletooni. Mida aeglasem, vaiksem kõne, seda rõhuvam on rahva lugu. Mida kiirem ja kõlavam, seda suurejoonelisemaks peab end rahvasugu.

Aga vahel on aeglase kõne keel kõlavalt vihane, raevukas, kannatustest pungil. Sest keel on meel, ja keel on keha. Rasedusarmid, poliitilised teooriad, piitsahoobid, rassistlikud argumendid, küürus seljad, eelarvamused, mustad küünealused. Mida sööme, mida joome, mille raiume seadusesse ja mille keerame huumoriks.

Keel on kirg ja samas kriitika; iseenda, ühiskonna, maailma suhtes.

On kõnekas, mille jaoks leidub keeles sõnu, kuid milliste nähtuste, tunnete, hingeseisundite tarvis tuleb neid mujalt laenata, otsida, leiutada. Sest mitte miski pole kunagi sama kui enne. Ka keel mitte, sest keel elab. Ja ta armastab ja ropendab ja neab ja tervendab. Vahetab nahka, lõikab juuksed maha, kasvatab habeme, pigistab palja jala kitsa lõikega kinga sisse ja aasta hiljem viskab need jälle jalast, sest tahab olla vaba.

Keel osutab me rõõmuallikaile, hirmudele, salajastele soovidele. Reedab, mida näeme silmi taeva poole tõstes ja kelle poole pöördume hädas, juba õhtuhämaruses, kui vaatame silmad pärani lahti tinjat tuba. Millal vaikime ja miks, ning kus laiutab endiselt pimedus.

Keel mõõdab eluhoogu, tühjuse avarust, mittemiski kaalu. Kuulutab elu pisarate oruks või lubab paradiisi pärast surma ja me usume seda seni kuni uus keel ütleb, et surma pole olemas. Et on ainult Elu. Ja siis me usume seda.

Keel on püha, sest sõnades on vägi.

Tõsi, keel vaikib sageli seal, kus rääkida oleks just kõige rohkem vaja, ja laulab tihti sellest, mida tuleks arutada parlamendi puldi taga, kuid see pole veel Tõde. Keel otsib ja katsetab, meelitab ja ässitab, ning leiab varem või hiljem õige raja.

Kõige seetõttu pole “kerge” ja “raske”, ei saagi olla, mitte ühegi keele kirjeldamisel kohased omadussõnad, sest keel on. Nagu on armastus. Nagu on elu. Kui sa otsid õppimiseks “kerget keelt”, ootamata keele kutset, siis parem hakka otsima midagi muud. Sa pole ühegi keele hingesaladuste vääriline, sest sa pole Elu mõistmiseks veel küps.

Mitte ühelegi keelele ei tasu läheneda selleks, et väljendada juba tuttavaid mõtteid ja tundeid lihtsalt teises keeles. See on sinu ja teiste eluenergia raiskamine. Lähene selleks, et neid tuttavaid mõtteid-tundeid vaadelda, täiendada ja väljendada uue vaatenurga alt, tundlikumalt, teadlikumalt. Või hoopis selleks, et lasta neil ümber kukkuda, radikaalselt ümberkohaneda, leida mõtte-tunnete-keha kaardil sobivam koht. Õpi teist keelt alati selleks, et näha sügavamale, et näha paremini, mitte selleks, et oma uskumuste väiklust, mõistuse pisisust veelgi enam levitada.

Iga uus keel õpetab sulle oluliste asjade suhtelisust, nende vähest tähtsust, ja see ärkamine pole kerge. Kuigi pärast saabub vabadus. Vabadus tunnistada, et ühe keelega maailma ei muuda, kuid sinu maailm pole pärast uue keele puudutust enam kunagi sama. Ja see on suurim aare, mille poole siin elus püüelda. Nii et õpi keeli, palun õpi neid, muidugi, kuid selleks, et mõista inimkonnalugu ja olla tarkusele, Tõele lähemal.

Õpi keeli nii nagu käiakse looduses või kirikus: aeglaselt, pühalikult ja olles täielikult valmis sügavaks ühenduseks iseenda, teiste, kõigega. Kõik muu tuleb pärast seda*.

* Hoiatus: „kõik muu“ pole see, mida sa arvad, et sa väga tahad. On palju parem.

 

One Comment Add yours

  1. taimi78 ütles:

    Vaga ilus motisklus. Aitahh!

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s