Meie viljakus on küllus

See oli kummaline nädal. C hakkas päev enne kunstliku viljastamisprotsessi algust oma sisetundes kahtlema, L-l saabus kuuendat kuud järjest mittesoovitud menstruatsioon ja M otsustas pärast viite luhtunud viljastuskatset pausi teha. Kurbus, seletamatu läbikukkumistunne läbistas neist igaühe ihu ja seekaudu tervet universumit.

Mina aga seisin vannitoas sõrmede vahel positiivse tulemusega rasedustest. See oli alles teine kuu, kui tõstsin kõik teadlikud tõkked ja lasin tee vabaks: kui laps tahab tulla, las ta siis tuleb. Sest minus oli jälle ruumi, ma olin uuesti valmis. Sest ma seisin 40. eluaasta lävel.

(“Emaks olemine on üks neist asjadest, mida saab valida, nagu kirjanikuks olemine. See on privileeg. See pole kohustus ega saatus,” sosistab aastate tagant Ursula K. Le Guin)

Ja seal ta oli. Kaks punast tugevat triipu.

Ma üllatusin ja samas teadsin täpselt, teadsin juba varem. Uudise kaalukus lasus mu rinnal, üsas, kaaslase näol, ja ühtlasi tajusin iseenda müstilist õhulisust. Kui kiiresti ja kergelt muutub kõik. Kui naeruväärne on teha kindlaid plaane ja suruda hiigelsuur Elu kitsastesse praktilistesse raamidesse. Elu on võimatu kontrollida.

Teadlik toimuva erakordsusest olin samaaegselt ärev, rõõmus, jahmunud ja uudishimulik. Kohal olid kõik olulised küsimused: mis saab mu Processwork’i koolitusest? Mis saab kõikidest mu plaanidest väljaspool emadust? Kas ma siis enam jõuan, kas ma jaksan, kas ma tahan…

Meie viljakus on küllus, mõtlesin aga korraga ja see mõte hämmastas mind, sest ma pole küllusele, „heale järjele“ kunagi nii mõelnud. Läbi emaduse. (Siin pole midagi imestada: mu öölaual seisev Simone de Beauvoir’i elulugu rõhutab aina uuesti, kuidas ta põlgas emadust, pidas seda vanglaks, naiste bioloogiliseks karistuseks, mis materialiseerub terve naissoo allasurutuses. Ma pean Beauvoir’i lugemise mingiks ajaks lõpetama, mitte et tal poleks osaliselt õigus vaid selleks, et mina saaksin edasi elada, ja pöörduma Adrienne Reich’i optimismi poole.)

***

Nädal aega hiljem, kui naasin esimeselt kohtumiselt riikliku tervishoiusüsteemi ämmaemandaga, otsustasin, et see rasedus on teistsugune. On teistsugune juba algusest peale. Mitte tingimata kergem, kuid kindlasti teadlikum, poliitilisem, müstilisem. Vabam. Loovam. Rohkem minu oma.

Ma polnud enam nõus ignoreerima meie sisemist metsikut jõudu, neid sügavaid teadmisi, kõrget tundlikkust, väge, mis peitub raseduses. Või mis veel hullem, andma otsustusvõimu nende väärtuste üle kellegile teisele. Enam mitte.

See aga tähendas seda, et vajasin lisaks meditsiiniliselt kontrollitud rasedusele oma tunnete, vaimu ja hinge eest hoolitsemist. Minu kui naise, kui inimese jõustamist läbi raseduse. Seda aga tavasüsteem ei paku. Kuigi igas raseduses peitub üüratu, salajane, iidne tarkus, millest räägitakse niivõrd vähe, siis kohe kindlasti ei tee seda mu ämmaemand ega günekoloog.

Kuid mina tahtsin kõike teada.

Rasedus on erakordne võimalus avardada teadvust, õppida läbi keha tundma iseennast ja seeläbi Elu; taastada ühendus meis peituva isikliku ja universaalse jõuga. See tarkus pole ainult raseda ja temas kasvava uue hinge õigus ja pärusmaa, ei käi ainult nende kohta, vaid räägib meist kõigist ja kuulub seega oma vaimuteravuses, sügavuses ja loomingulisuses tervele inimkonnale. See aare oli vaja üksnes üles leida.

Kust aga alustada?

Muidugi raamatutest.

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s