Psilotsübiin on tõsine asi

M hakkas kohe hommikul seentest rääkima. Täpsemini, psilotsübiinist. Veel täpsemini, psilotsübiini abil jõutud müstiliste kogemuste väärtusest enesearengus, loomingus, ärevushoogudest ja sõltuvustest vabanemisel. Selle aine tarvitamise kauakestvast ja positiivsest mõjust meile laiemalt, üleüldse, elus ja surmas.

Ta uuris, kas ma olin Katherine MacLeani loengut, mille ta mulle saatis, sel teemal juba vaadanud? Ma ei olnud, sest ma tegelen teatavasti kirglikult emadusest rääkiva kirjanduse ja mõttetöö uurimisega, kuid see ikkagi hämmastas teda. Tema meelest ei peaks ma ainult seda loengut vaatama ja tema saadetud viite erinevat teadusartiklit lugema vaid kindlasti ühel päeval seeni ka ise proovima. Enesearengu, müstilise kogemuse eesmärgil. Sest kui teha seda lõbu ja nalja pärast, siis on see tühipaljas tavateadvuse tuimestamine, mäng uimastitega.

Aga psilotsübiin on tõsine asi. Taimetarkus on tõsine asi.

“Psilotsübiin pole narkootiline aine,” jätkas M õhinal varjude, hirmude ja oletuste hajutamist, “kuigi on märgitud koos heroiini ja kokaiiniga kõige kangemate ja keelatud narkootiliste ainete nimekirja”.

Teemad tembeldatakse tabuks just teadmatusest ja hirmust. Teisisõnu, psilotsübiiniga tehti seda pärast (hipi)revolutsiooni võidutsenud padukonservatismist. Lisaks suurendab psilotsübiin vaimset ühendust Kõigega, ja seega iseendaga. Tuntavalt sügav muutus, küpsemine on märgatav juba pärast ainsat kasutamist, kuid samas ei tekita füüsilist sõltuvust. Vastupidiselt näiteks seadustatud alkoholile ja suitsetamisele, mis on avalikud ja sotsiaalselt aktsepteeritud uimastid.

Aga meie ei tee nende teadmiste põhjal olulisi järeldusi. Näiteks midagi nii ilmselget kui et valitsev süsteem eelistab meid alati millegi/kellegi sõltlastena. Et eelistatab meid orjadena.

Pea mitte keegi meist ei joo valgustuse eesmärgil (kuigi võiks ja sellisel juhul piisaks pokaalist heast veinist ja viinamarjale lausutud võlusõnadest, eelhäälestatusest), meie tugevuste, kuid ennekõike meie nõrkuste selgemaks nägemiseks ja nendega töötamiseks. Me joome, et põgeneda, et unustada, et valu leevendada. Me joome, et olla teistsugused, olla mujal, teha seda, mida me muidu ei teeks.

Me joome, et tunda ennast vaba(ma)na, kuigi tegelikult oleme väga eksinud.

Kuulasin M-i huviga. Mida rohkem ta sellest rääkis, mida hämmastavam see iidse tarkuse maailm talle tundus, seda imetlusväärsem oli see kõik ka minu jaoks. Sel viisil suhted meid toidavadki.

P.S. Hispaanias, Cuenas asuvas Villar del Humo nimelises koopas leiti vähemalt 6000 vanused (Euroopas vanimad!) koopamaalingud, mis kujutavad seeni ja tõestavad nende pikaaegset kasutamist ka Ibeeria poolsaarel. Varem arvati, et siia kanti jõudis psühhoaktiivsete seente kasutamine tunduvalt hiljem ja läbi Lõuna-Ameerika põlisrahvaste šamaanide.

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s