Keha jätab kõik meelde

Kõigepealt sa samastud peategelasega. Võimatu on seda mitte teha, sest kõik need mesinädalatega vahelduvad vägivaldsed stseenid vanema vennaga… Miks ma nutan? Kas see kõik polnud juba väga ammu ja väga tavapärane vendade-õdede vahel? Peategelane kinnitab endale, et pisarad voolavad vaid füüsilise valu pärast ja mitte alandusest, jõuetusest, võimetust õiglusele, rahule, sest ei ema ega isa pea venna-õe vahel toimuvat kuidagi päriseluliselt oluliseks.

Aga keha jätab kõik meelde. Keha mäletab ka aastakümneid hiljem.

Peategelane ei kannata mitte ainult räige füüsilise vägivalla all, kus vend tirib nooremat õde juustest, väänab ta käsi, tirib mööda autoparkla asfaltit, surub ta pea vetsupotti, vaid ka psühholoogiliselt. Hüüdnimed, solvangud, halvustavad kommentaarid: “paks kui siga”, sest peategelasel kasvab teismelisena isu, “kalasilmad”, sest peategelasel (ja teistel neidudel) pole venna meelest mõistust peas, “lits”, sest peategelane värvib silmi ja räägib mõne poisiga, ning “neeger”, sest töötab isa käe all nagu vendki vanarauaga ja töö võõpab ta näo päeva lõpuks mustaks.

Ainult solvanguna mõeldud sõna “neeger” on see, mis tabab äsja ülikooli läinud peategelase tärkavas intellektis õrna kohta. Rohkem kui lits või kalasilmad. Miks? Sest need kaks viimast on “tõsi” või tõele tema soo tõttu palju lähemal kui “neeger”, kelleks ta oma nahavärvi tõttu eales ei saa?

Ainult “neeger” meenutab talle ülikoolis õpitud “inimkonna ajalugu”, kus ta avastas üllatusega koha, mis talle valgena kuulus: “meie traditsiooni” poolt viljeldud ebainimlik “neegrite” kohtlemine. Ta saab selle järelduse, need ühendused luua, sest ülikoolides on raamatud, loengud ja õppejõud, kes räägivad orjusest ja rassismist. Ja holokaustist.

Feminismist kuuleb ta see-eest esmakordselt kohvikus kahe kursusekaaslase käest, kes “käivad kogu aeg koos”. Loengutes, õppeprogrammis, “inimkonna ajaloos” feminismi pole. Nii et kõik see, mis toimus, mis toimub tema kodus on normaalne. Ei mingit “meie traditsiooni” ebainimlikku “naiste” kohtlemist. Akadeemikute jaoks pole sellel poliitilist ega ühiskondlikku mõõdet. Ometi käivad kogetud vägivalla jäljed peategelasega kogu aeg kaasas: intellektuaalselt, seksuaalselt, psühholoogiliselt.

Aga mingil hetkel oled sa hoopis peategelase ema ja taipad, kui oluline on see, et su lapsed suhtleksid, loeksid, näeksid, kogeksid teistsuguseid mõtteid, arusaamu, inimesi, kohti, elamisviise. Et nad ei tunneks eales, et “mu ema/isa sõnad peaksid olema minu omad”. See ei saa ega tohi nii olla.

See oleks üks suur viga ja kohutav elu sinu lastele.

(Ja me räägime 21. sajandist. Peategelane on Tara Westover ja jutt tema päriselul põhinevast raamatust “Una educación”*. Tara on mormoonide perekonna seitsmest lapsest noorim, kes astub “kodukoolist” otse ülikooli. 27-aastaselt lõpetab ta ajaloolasena Cambridge’i doktorikraadiga.)

Una educacion

* Eesti keelde pole seda raamatut tõlgitud. Teose originaalpealkiri inglise keeles “Educated” ehk haritud, õpetatud, erudeeritud.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s