Miks ma eelistan olla kusagil mujal

Kui haprad on mu “oma toa” piirid! Kui kergesti lükatavad-tõmmatavad, painutatavad, kustutatavad, kaheldatavad, nagu neid polekski kunagi paika pandud.

Ja ometi me istusime enne nende ajakaardile tõmbamist kenasti koos, nii nagu neid asju ajada soovitatakse. Ma mäletan täpselt, kuidas me aurava õhtusöögi kohal, kui laps juba magas, kuulasime kannatlikult esiletõusnud vajadusi, vaagisime väsinud pilgul võimalusi, tegime kompromisse ja leidsime lahenduse. Nägime, vähemalt mina nägin selgelt, konkreetseid jooni ajakaardile ilmuvat ja seepärast me nii magusalt teineteisele naeratasimegi. Pikas tunnelis süttis järjekordne väike tuluke.

Tuleb aga välja, et piisab ühest palvest, ettepanekust, et piirid kaoks. See juhtub veelgi varem: need soovid, nõudmised, välkideed tulevad, saavad üldse võimalikuks, sest piirid pole kindlalt paigas. Nad on seal mõnes mõttes ainult tänu teise poole suuremeelsule, heale tahtele. Kui see kaob, siis pole mitte ühtegi tõeliselt praktilist põhjust, et seda etendust edasi mängida. Et neid aja ja “oma toa” piire nii täpselt järgida.

Naised, emad on ju alati olemas, emotsionaalsuseks saadaval.

Seda, mis toimub sees, näeb esiti teistes, väljaspool. See aga tähendab, et piirid painduvad väga kergesti ka minus. Ma ju tegelikult tõesti ei pea, ütlen ma sisimas emmates protesteerivat last. Ma võin ju lugeda, mõelda, kirjutada või lihtsalt puhata ka homme. Midagi tähtsat ju ei põle mu “oma toas”. Nagu peaksin oma vaba aja kuidagi välja teenima. Või vähemalt millegi asjalikuga ära põhjendama miks ma ei ole siin lapsega, oma perega, vaid hoopis seal üksinda, iseendaga.

Miks ma eelistan olla kusagil mujal.

Allkorrusel asuvast köögist kostab lapse rõõmukilkeid ja kohvikannu purinat. Nutt, sügavad ohked, pikad näod, see pea igapäevane sõnatu, kuid vali läbirääkimine ajapiiride teemal on möödas.

Ainuke, mida tegin, oli see, et võ(i)tsin tagasi oma õigused. Ei midagi rohkemat. Selles ei peaks olema midagi imetlusväärset, midagi erakordset, et ma tulin trepist üles ja sulgesin enda järel ukse. See võiks, peaks olema igapäevane asi. Kuid ometi see oli imetlusväärne.

Mismoodi käib see “oma toas” õiguste tagasi võtmine/võitmine?

Selles kogu naiseks olemise sõlm ja ime peitubki.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s