Kirjanikuks olemisest ehk “Ohtlik ema”*

Teate, mis päev täna on, lapsed? Ega te pole seda unustanud? Teie ema loeb meile õhtul ette raamatu, mille kallal on ta viimasel ajal töötanud. Teeme kõik näo, nagu see pakuks meile huvi. (abikaasa)

Kas sa tead, mille sa oled kirjutanud? Meistriteose. Sa oled geenius! (tuttav)

Sa näed kohutav välja. Sul oleks vaja pead pesta ja need hallid juuksed ära värvida. Ja mine osta endale midagi ilusat. Midagi liibuvamat. Muidu on tunne, et sul polegi rindu. (abikaasa)

Ma pole kaasaja kirjanduses midagi nii uudset, sügavat ja häirivat lugenud. Kas autor on naine? (isa)

See, mida sa kirjutasid, pole hea. Ma tean, kui raske on raamatut kirjutada, aga ma kolin tagasi elutuppa, me teeme lastega kõik kodutööd, sa jääd magamistuppa ja kirjutad. Kirjuta aga millestki muust, vaheta teemat. See, mille sa ette lugesid, on jama. (abikaasa)

Mul on tunne, et see kirjastus avaldab selle raamatu. See on suurteos. (tuttav)

Ma ei saa, ma ei taha seda avaldada. See on pornograafia. (peatoimetaja)

Sa pead valima siin ja praegu: kas jääd siia oma raamatut edasi kirjutama ja sa ei näe oma perekonda enam iial või tuled minuga kaasa. Sa vajad psühhiaatrilist abi. Tule koju! (abikaasa)

Miks see kõik mulle samaaegselt nii koomiline ja traagiline näib? Ja mingil tasandil niivõrd tuttav. On sellest pääsu? (seda olen ma muidugi juba küsinud ja ikka veel otsin)

Ja mida see tuttavlikkus tähendab?

Hiljem õhtul kodus – sest sünkroonsus eksisteerib ja annab väärtuslikku infot meie elus toimuva tähendusrikkusest – Siri Hustvedti “Naine vaatab mehi, kes vaatavad naisi: esseesid kunstist, soost ja teadusest” edasi lugedes oli järg jõudnud esseeni, kus autor arutleb toetudes Susan Sontagi loengule pornograafia ning hea ja halva kirjanduse üle.

Olulised inimkogemused nii elus kui ka kirjanduses, ütles Sontag, tekitavad šoki. Ja pornograafias peidub potensiaal šokki põhjustada: midagi intiimset tuleb avalikuks, midagi varjatut saab teatavaks. Täpselt see toimus filmi peategelasega Mananaga. Kirjanik ja ema. Filipiinide mütoloogiline olend.

“Kunstniku sisemine vajadus olla kunstnik, mis on lähedalt ja läbinisti seotud tema sooga. Naiskunstniku frustratsioon ja kunstniku rolli puudumine ühiskonnas tema jaoks on selle vajaduse otsene tulemus, ja tema võimetus (isegi kui ta on edukas) on selle vajaliku kutsumuse tagajärg,” kirjutas Louise Bourgeois.

Isegi, kui naisel on kunstis, kirjanduses edu, on ta ikkagi outsider. Sest tegemist on endiselt naiskirjandusega, naiskunstiga.

*Gruusia-Eesti ühisfilmi originaalpealkiri “Scary mother” on eesti keeles tõlgituna “Ohtlik ema”. See on huvitav, ja kindlasti mitte juhuslik, et nimisõna “ema” valiti saatma just “ohtlik” (“dangerous“) ja mitte tunduvalt täpsem (eelkõige filmi sisu silmas pidades) omadussõna nagu “õudustustäratav” või “hirmutav”. See avastus viis mu mõtted omakorda veel (ja uuesti) Jacqueline Rose’i esseele “Emad: essee julmusest ja armastusest”, millest kirjutan siin.

3 Comments Add yours

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s