Professoril pole alati õigus

Psühhoanalüüs on loomisaktile väga sarnane tegevus. Pole tõsi, et ravides oma hullust kaotad loomingulisuse. See hirm on alusetu, sest sümptom ja inspiratsioon on üks ja seesama asi. (See mõte on suunatud “Scary mother” filmile, kus emadus, kirjandus ja hullus on koos, kuid mida maailm üritab tükkideks eraldada. See on võimatu. Hullus on osa Minast ja mitte miski, mis ähvardab Mina väljaspoolt.)

Sisetöö teeb meid vabamaks. Toob meid vabaduse mitmetasandisusele, avaruse mõistele lähemale, ja see tähendab ka suuremat vabadust kunstis.

See aga ei tähenda, et professoril oleks alati õigus, nagu andis mõista H.D. ehk Hilda Doolittle pärast teraapiat Freudi juures.

(Siri Hustvedt’i raamatust “Naine, kes vaatab mehi, kes vaatavad naisi: esseesid kunstist, soost ja teadusest” inspireeritud märkmeid)

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s